Väike kartul, mis üllatab hea maitsega ning ei kee kunagi katki

 (2)
Kaks ´Väikese vereva´ pardikest Mall Värva

Lõuna-Eestis on peale kuplite ja järvede veel midagi üsna sellele paikkonnale omast. Nimelt kartulisort ´Väike verev´, kohalikus kõnepruugis ´Veike verrev´.

Uskumatult paljude kartulisortide seas, mida praegusel ajal võimalik hankida ja kasvatada, on alles jäänud mõni üksik n-ö vana tegija möödunud aegadest. Uued lemmikud tulevad ja lähevad. Nooremad inimesed pole ehk kuulnudki sellistest omaaegsetest hittidest nagu ‘Adretta’, ‘Ando’, ‘Jõgeva kollane’, ‘Ants’, ‘Vigri’ jt. Praegune vanem põlvkond aga meenutab neid heldimusega ja mäletab nende head maitsetki.

Omane Lõuna-Eestile

Aga tagasi kartulisordi ‘Väike verev’ juurde, mida on Lõuna-Eestis teiste sortide kõrval kasvatatud alati. Põhilise osa toidukartulist andis vanasti ‘Odenwald’, kasvatati ka ‘Jõgeva kollast’.

Kui teised sordid olid n-ö igapäevakartulid, siis ‘Väike verev’ jõudis lauale erilistel puhkudel – pühade ajal või kallite külaliste kostitamiseks. Põllule pandi teda paar-kolm vagu, sellest jätkus.

Minu kui sisserännanu imestus oli suur, kui esimesel sügisel kartulivõtmise ajal seda kartulit nägin. Traktor ajas vagusid lahti, enamik põldu oli võetud. Ja kui siis viimastest vagudest lendasid välja pisikesed lillakad mugulad, andis neid ikka kokku korjata. Naabrite juures abiks käies kordus sama lugu. Seda seemet hoiti põlvest põlve ja kui kellelgi vahel saak ikaldus, saadi naabritelt ikka jätkamiseks seemet.

Õnneks on ‘Väike verev’ Eestis alates 2011. aastast sordilehes säilitussordina kirjas. Nii et seemet on huvilistel võimalik saada.

Varemalt söödi seda kartulit enamjaolt koorituna ja keedetuna. Vanad memmed olid sel alal täielikud profid. Õhuke koor tuli terava noa alt katkematu serpentiinina, silmaaugud uuristati pärast välja. Hoolimata väiksusest ei keenud need kartulid kunagi katki. Ja kui siis lauale pandi suur kauss auravate kartulitega, levis nende omapärane meeldiv lõhn kenasti sööjate ninna.

Hilisematel aegadel läks moodi ‘Väikese vereva’ küpsetamine ahjus. Seda toimetati koos koorega. Kartulid pesti hoolikalt puhtaks, nõrutati veest, segati tavalise või ürdisoola ja õliga ning pandi ahjupannile.

Õnneks on ´Väike verev´ Eestis alates 2011. aastast sordilehes säilitussordina kirjas. Nii et seemet on huvilistel võimalik saada.

Naljakad juhtumised

Aeg-ajalt tuli ette ka naljakaid juhtumeid. Pakutavate kartulite väiksus tekitas mujalt tulnutes vahel hämmeldust. Nii küsis mu õde kord murelikult, et kas kartulisaak oli tõepoolest nii kehvakene. Neid on isegi seakartuliteks peetud, aga seda kõike enne maitsmist. Parim hinnang pärineb ilmselt aastast 2000, tollaselt Maalehe vastutavalt väljaandjalt Agu Veetammelt. Mainis temagi alguses midagi seakartulist, aga kui söömiseks läks, muutus arvamus kardinaalselt. Ta ütles, et kui mõnes Tallinna restoranis sellist rooga pakutaks, oleks seal kliente küllaga.

Selle kartuli erilisest maitsest on isegi hiired aru saanud, sest keldris löövad nad esimesena hambad sisse just sellele sordile. Ühel kevadel leidsin ‘Väikese vereva’ kastist ainult tühjaks söödud kestad. Nüüd riputan selle seemnekotikese talveks keldri lae alla. Igaks juhuks.

Kartulisortide ajaloost on ilmunud Eino Võsaste raamat “Kartulisordid Eestis läbi aegade”. Sealt saab teada, et ‘Väike verev’ on tõepoolest jõudnud talupoegade põllulappidele mõisadest 1875. aasta paiku. Nii et auväärne iga meie pisikesel punasel kartulil. Pärimuse järgi olevat mõisa söögilaual olnud ainult kuni 3 cm läbimõõduga kartulid.

Tean ka üht peret, kes ise küll kartulit ei kasvata, kuid tarbib söögiks ainult väikest mugulat. Algul oli küll nende soov üllatav, aga kui ühel kehval kartuliaastal koorisin ka ise talve läbi väikeseid kartuleid, oli asi selge. Väikesed kartulid on tõepoolest maitsvad.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare