Seni, kuni köögiviljataimed peenardes kenasti ja probleemideta kasvavad, on kõik justkui korras. Ometi tekib aastaid sama kultuuri ühel kohal kasvatamisel ka omajagu probleeme, taimed muutuvad kiduramaks, väheneb saak, sagedamini kimbutavad haigused ja kahjurid ning esineb rohkem probleeme tülikate umbrohtudega.

Neid probleeme saab vähendada, kui kasutada viljavaheldust ja arvestada kultuuride üksteisega sobivust ning nõudeid mullaviljakusele.

Mullaviljakuse tõstmiseks kasutatakse väetiseid, kompostimulda, värsket- ja kõdusõnnikut. Väetise, kõdusõnniku ja kompostimulla kasutamisele reageerivad kasvatatavad köögiviljataimed üldiselt hästi ja neid tuleks mullaviljakuse tõstmiseks/hoidmiseks anda köögiviljamaale igal aastal (arvestades muidugimõista mulla iseärasusi ja kultuuride vajadusi).

Värske sõnnik on küll hea orgaanika allikaks aias, kuid tema suhtes on osa köögivilju leplikumad, teised aga mitte. Sügisel või kevadel värsket sõnnikut saanud maal võib kasvatada kapsaid (pea-, lill- ja rooskapsas), kõrvitsalisi (kurk, kõrvits, suvikõrvits), kartulit. Selsamal värsket sõnnikut saanud maalapil, kus loetletud köögiviljad kasvasid, oleks järgneval aastal paslik kasvatada porgandeid, pastinaaki, kaalikaid, spinateid, salateid, sibulat, redist, peterselli ja sellerit. Punapeedi, lehtpeedi, aedherne, aed- ja põldoa külvikord saabub alles kolmandal aastal, sest nemad ei talu mitte värske sõnnikuga väetamist.

Kui sõnnikut pole kasutada, võib esimesel aastal kasvatada mullaomadusi parandavaid liblikõielisi (aedhernes, aed ja põlduba), kes juurtel olevate mügarbakteritega mulda lämmastikuga rikastavad. Järgneval aastal kasvatada nende kasvukohal kapsaid ja kõrvitsalisi. Kolmandal aastal kartulit, sibulat, kaalikat ja lehtpeeti. Ning neljandal aastal porgandeid, salateid, tilli.

Viljavahelduse lihtsaim nõue oleks, et ei kasvatataks sama kultuuri ühel kohal vähemalt kahel järjestikkusel aastal, ideaaltingimustes aga võiks sama kultuuri samal kohal kasvatada alles 3-4 aasta möödudes. Seega võiks aias oleva köögiviljamaa jagada mõtteliselt kolmeks või neljaks osaks. Kolme või nelja ossa jagatud köögiviljamaa vahele kavandada aga siiludena maitsetaimede peenrad.

Samuti tuleks arvestada, et samal kohal ei ole mõistlik järjestikkustel aastatel kasvata ühte perekonda kuuluvaid köögiviljataimi. Näiteks ei sobi kapsa kasvukohal tuleval aastal kasvatada teisi ristõielisi nagu kaalikas, redis, rõigas ja naeris. Samuti pole mõistlik eelmise aasta kõrvitsamaal kasvatada kurki ja suvekõrvitsaid, paprikate järel kasvatada tomateid või teisi maavitsalisi. Põhjuseks on nende kultuuride ühised haigused ja kahjurid ning sarnased nõuded mullaviljakusele.

Kultuuride kasvukohta tuleb aias muuta ka põhjusel, et nad eritavad juurte kaudu kasvukohta talle enesele toksilisi aineid, mis hakkavad ajapikku taimekasvule pärssivalt mõjuma. Koduaias, kus ruum on piiratud, saab edukalt kasutada eel- ja järel- ja vahekultuure. See annab võimaluse maad võimalikult otstarbekalt kasutada ning kasvatada võimalikult palju erinevaid kultuure.

Köögiviljade läbisegi kasvatamine ilu- ja maitsetaimedega vähendab ka haigustekitajate ning kahjurite hulka, kuigi nõuab aiapidajalt peenarde tegemisel, seemnete külvamisel ja taimede istutamisel omajagu läbimõtlemist. Näiteks sibula naabriks on paslik külvata porgandit (nii väheneb porgandikärbse kahjustuste hulk), külvata rediseid või istutada kapsaid. Kõrvitsalistele on heaks naabriks liblikõielised ja kapsad, lähestikku sobib kasvatada ka nt põlduba, kartuleid ja kapsaid.
Lilledestki on abi kahjurite tõrjel. Spetsiifilist, muskust meenutava lõhnaga peiulilli võib istutada köögiviljamaale taimede vahele, lõhn peletab eemale kahjurputukaid ja aitab vältida naabertaimede haigestumist seenhaigusesse. Kahjuks meeldib peiulill aga tigudele ja nälkjatele. Lehetäide peletamiseks võib kasvatada köögiviljataimede läheduses kressi. Saialilli võib külvata kapsataimede vahele, kuna saialillelõhn peletab eemale kapsaliblikaid. Kapsaliblikaile mõjub tõrjuvalt ka tomatitaimede vahetu lähedus.

Kahjureile mõjub tõrjuvalt ka küüslaugu (peletab maakirpe) ja koirohu (lehekirpude tõrjeks) kasvatamine köögiviljamaa vahetus läheduses, samuti võib köögiviljamaa läheduses kasvatada tugevalt lõhnavaid maitsetaimi nagu tüümiani, kööment, aedliivateed, majoraani, salveid, basiilikut, piparmünti ja lavendlit. Sipelgatele ei meeldi pune, piparmünt ja lavendel. Kahjurputukaid (kapsatuhktäi, õunamähkur, kapsaliblikas, kartulimardikas) peletab eemale ka soolikarohi, kelle spetsiifiline lõhn takistab kahjurputukate toitumist ja munemist.

Kuna maitsetaimede puhul on tegu tihtilugu püsikutega, võikski nad olla eraldi peenardes köögiviljapeenarde vahel või selle vahetus läheduses, näiteks köögiviljamaa äärisena.