Hoopis vähem pööratakse tähelepanu igihaljastele püsikutele, kes on küll paksus lumes külma talve kenasti üle elanud, kuid võivad hukkuda just kõrvetavas kevadpäikeses.

Päike sunnib alustama taimede maapealsete osade elutegevust, kuid nende sageli üsna pindmised juured ei saa veel külmunud pinnasest vett kätte ja nii nad kuivavadki, mitte ei külmu.

Püsikud, kellele lume sulama hakates on vaja pöörata erilist tähelepanu, on enamik kiviktaimlas kasvavaid igihaljaid, pooligihaljaid ja talvehaljaid padjandtaimi.

Sageli saavad päikesepõletuse eelkõige varjulembesemad kivirikud, asorellid, ramondad, pisi- ja helmikpöörised, lumeroosid jpt, kelle oleme istutanud enda meelest küll varjulisematesse aiaosadesse. Kuid kui neile on valitud varjuandjaiks lehtpuud ja -põõsad, siis veel lehtedeta raagus olekus ei paku nad meie lemmikuile mingit kaitset.

Varakevadisel päikeselisel päeval võivad korralikult kõrvetada saada ka mõned päikeselembesed taimed: avamaa-kaktused ja teisedki sukulendid.

Soe kastmisvesi sulatab

Sel taimedele raskel ajal mööda aeda jalutades ja esimesi õiekesi otsides uurige ka seda, kuidas end tunnevad eri kohtades kasvavad püsikud.

Neile võiks päikesekaitseks peale visata üksikuid kuuseoksi, labidaotsaga veidi lund või asetada nende kohale varjutuskangad.

Katteloori kasutamine ei ole hea mõte, sest selle all tõuseb päevane temperatuur veelgi kõrgemale ning lehtedest vee aurumine muutub intensiivsemaks.

Hea võte on kasta sooja veega maapinda taimede ümber, see sunnib pinnast kiiremini sulama. Kui elutegevust alustanud taimed saavad pinnasest vee kätte, suudavad nad edaspidi ise endaga hakkama saada.

Sulavete vulin on meile kauaoodatud tore sündmus, ja eks ta hakkagi loodust äratama ning pungi paisutama. Kuid paljud taimed pole meiega sugugi sama meelt.

Lume sulades tuleks jälgida ka seda, et kuivalembeste taimede, eelkõige aediiriste, aga ka kaktuste, helmik- ja pisipööriste, tiarellide, karukellade jt ümber, kes ei salli seisvat vett, ei tekiks sulalumelompe. Need tuleb kraavikeste abil jooksma saada ning vesi taimedest eemale juhtida.

Vabanege raskest lumest

Taimede lämbumise ja haudumise vältimiseks püüdke lahti saada raskest, tihedalt kokku vajunud lumest.

Lumest – suurimast talvisest taimesõbrast – on varakevadeks saanud nende suurim vaenlane, sest kõik igihaljad taimed kannatavad märja ja külma lumelobjaka sees olles. Lisaks liigniiskusele võivad taimed hukkuda ka seenhaigustesse nakatumise tõttu.

Lund aitab sulatada sellele turba või tuha puistamine. Kus võimalik, loopige see lihtsalt labidaga laiali või vähemalt õhemaks.

Ühelegi taimele ei tee head sulavee temperatuuri järsk tõus kuumas päikeses ning selle vaheldumine öise jääkorraga. Suured päevased ja öised temperatuurikontrastid, mis sulatavad ja külmetavad mulla pindmisi kihte, lõhuvad taimede hapraid juuri.

Kui märkate kuskil külmakergitust, tuleb sellised taimed kohe mulda tagasi suruda. Teine võimalus on kuivamise vältimiseks puistata paljastunud juurekaeltele mulda, liiva või komposti, kuni taimed saab istutada õigesse sügavusse.

Teine väga ohtlik aeg on siis, kui kohale jõuavad kevadised hiliskülmad. See periood on enamikule taimedest palju rängem kui karm pakaseline talv.

Varakevadistele sibullilledele, lumeroosidele ja veel mõnele esimesele õitsejale ning sõnajalgadele ei tee mõned külmakraadid midagi. Korralikult võivad kannatada saada aga hostade, astilbede ja veel mitme püsiku noored lehed.

Ränga öökülma ohu korral tuleb õrnemaid taimi ilmtingimata katta, seda võib teha millega tahes. Pole ju mõtet lasta hästi talvitunud ja raske lumesulamise aja kenasti üle elanud püsikutel kevade tujutsemise tõttu hukkuda.

Lühiajaliselt võib katmiseks kasutada ehitusvilla, katteloori, ajalehti, tekke jne. Rootsikuks muutunud kuuseokstest maikuus kasu pole ja ega nad sooja annagi, nende eesmärk on hoopis lume kogumine.

Üksikutele puhmikutele võib asetada tagurpidi pööratud ja ajalehtedega vooderdatud suured lillepotid, panged või vahtplastist anumad. Loomulikult tuleb kõik sellised katted päevaks eemaldada ja vajadusel uuesti ööseks taimedele peale panna.

Vihmutamine päästab

Hästi mõjub öökülmade kaitseks püsikute ja puude, ka okaspuude vihmutamine, kuni nad veest tilguvad. Püsikuid ja madalamaid põõsaid võib kasta sõelaga kastekannust, puude jaoks tuleks kasutada pihustiga voolikut.

Vihmutamine aitab tihtipeale päästa ka viljapuude õiepungad, tänu millele saab ka kõige tujukama kevade järel ikkagi saaki. Tugevate öökülmade ajal hukkuvad taimed või nende osad seetõttu, et kasvama hakanud lehtede ja noorte võrsete rakumahl purustab külmudes rakud. Kui vesi külmub aga lehe pinnal, ei suuda külmakraadid taimerakkudeni tungida.

Väiksemas aias on hea võte teha müügil olevate suitsuküünaldega suitsu. Tiheda suitsukatte alla ei suuda külmakraadid tungida. Suitsu kasutamisel aga jälgige kindlasti, et see kataks taimi ka varajastel hommikutundidel, kui külmakraadid langevad kõige madalamale.

Katmata soojeneb kiiremini

Kui aias pole taimed eelmisel aastal multšitud, siis ärge alustage sellega varakevadel – aprillis ega mai esimesel poolel. Katmata muld soojeneb päeval kiiremini ning eritab öösel soojuse õhku, aidates taimi kaitsta.

Kui taimed on multšitud eelmistel aastatel, ei tee see neile kahju: paljude katete all ärkavad taimed hoopis hiljem kui katmata pinnase puhul ning nende kahjustumise oht on väiksem.

Ka väga varane väetamine kahjustab taimi. Eriti tundlikud on selles suhtes okaspuud, igihaljad põõsad nagu iileksid ja mahooniad ning igihaljad püsikud.

Väetamine sunnib neid kiiresti kasvama, avama lehe- ja õiepungi ning kasvatama noori võrseid. Kui sellised kiirelt startinud noored taimeosad jäävad öökülmade kätte, võivad nad rängasti kannatada või isegi hävida. Varakevadel võib väetada vaid sibullilli.

Turgutav leotis

Kui vaatamata ponnistustele on siiski näha, et mõnel taimel ilmnevad külmakahjustused, turgutage neid kohe sibulakooreleotisega, mille mõju on praktikas järele proovitud.

Laske 10 liitris vees keema kolm suurt peotäit sibulakoori, seejärel laske keedusel jahtuda ning kurnake. Saadud lahusega pritsige kannatanud taimi järjestikku mitmel päeval, kuni nad näitavad täieliku taastumise märke.

Kui ka viimaste öökülmade oht on möödunud, võib kergendatult hingata.

Meie taimed on talvitunud koheva lume all suurepäraselt, nad on üle elanud lume sulamise aja, kõrvetava päikesepaiste ning heitliku, suurte temperatuurikõikumistega tujuka varakevade.

Kevade edenedes arenevad taimed jõudsalt, näevad normaalsed ja terved välja ning peagi vaatab meile aias vastu igatsetud õitemeri.