Tärkav loodus pakub värviküllust, mille talv kiivalt ära peitis: metsaaeda kaunistavad sinililled, ülased ja värviliste lehtedega helmikpöörised, lillepeenras puhkevad õrnad lumikellukesed, krookused, sillad ning kirevates värvides pillerkaaritavad priimulad.

Sekka veel mõned kirjude lehtede ning läikivate õitega Kaufmanni tulbid ja üldlevinud padjandtaimed, ning tundub, et midagi rohkemat polegi enam võtta. Ometi pakub taimeriik veel palju tähelepanuväärivaid pikaealisi ning vähenõudlikke kevadlilli.

Adooniste soe kiirgus

Tõelised pärlid varakevadises aias on adoonised (Adonis). Hellenistliku kultuuri maades sümboliseerib adoonis üürikest kevadist õitseaega ehk noorust, mida tähistatakse suurte pidustustega.

Nii amuuri (A. amurense) kui siberi (A. sibirica) ning kevadadoonis (A. vernalis) on imeilusad varakevadel rikkalikult õitsevad pikaealised püsikud, kes võivad samal kohal kasvada aastakümneid. Nende suured säravkollased läikivad, justkui lakitud õied kiirgavad soojust ja elurõõmu.

Adoonised on päikeselilled, varjus ning sombuse ilmaga ei avane nad täielikult. Kõigi adooniste lehed on sulgjagused. Siberi ja kevadadoonise lehepuhmikud on ilusad sügiseni, varaseima õitseja amuuri adoonise lehed kuivavad aga kesksuveks.

Adoonised vajavad lubjarikast mulda. Nad on täiesti külmakindlad ja talvituvad meil suurepäraselt, kuid kardavad kevadel seisvat vett.

Kahjuks on adooniseid võrdlemisi raske paljundada, sest jagamist taluvad nad halvasti, tavaliselt see ebaõnnestub.

Seemned peaks külvama enne täisküpsust ja laskma talvel läbi külmuda, siis taimed tärkavad järgmisel kevadel. Kas või korrakski läbi kuivanud seemnest ei pruugi idaneda mitte ükski taim. Paaril korral olen leidnud aiast isekülvi teel tekkinud üksikuid taimi.

Puhasvalge kevadmagun

Aprilli keskel puhkeb teinegi vähem levinud sibullill – kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Oma haabituselt on ta väga omapärane: suured, hallikad, veid karvased lehed keerduvad ümber puhasvalgete õite justkui neid emmates ja kaitstes kurja eest. Kuigi liht-õieline liik ise on imeilus, väärib tähelepanu ka tema ainus sort – täidis-õieline ‘Multiplex’.

Kaunid lehed kuivavad kesksuveks, aga kui ta on istutatud suuremate püsikute vahele, ei jää tekkinud tühikud nähtavale. Kevadmagun eelistab kasvada poolvarjus, suhteliselt huumusrikkas nõrgalt happelises kuni neutraalses mullas. Nagu enamik kevadlilli, ei talu ka tema seisvat vett ega liigniiskust.

Kevadmaguna paljunemisorgan on u 2 cm paksune risoom, mis peab mullas asetsema horisontaalselt. Risoomi jagatakse suve teisel poolel või sügisel, igale tükile peab jääma vähemalt üks korralik pung.

Risoomitükid istutage 5−7 cm sügavusele üksteisest 20−25 cm kaugusele. Seemned külvake kohe pärast õitsemist, sest nad vajavad talvist külmaperioodi. Tõusmed on üsna kapriissed ja vajavad kasvamiseks väga ühtlast temperatuuri.