Varjuaia armastatud leheiludused
Hosta (Hosta) on üks populaarsemaid püsililli just oma erakordselt suure valiku tõttu. Hostade seas on miniatuurseid sorte, kel kõrgust vaid mõni sentimeeter, on keskmise kasvutugevusega sorte ja ka tõelisi hiiglasi, kes ulatuvad pea meetrini. Ka lehtede värviskaala on lai: rohelised, sinised, kollased ja kirjud.
Hostasid on umbes 40 liiki, pärinevad Ida-Aasiast. Kõige enam on nad levinud Jaapani varjulistes metsades.
Esimest korda mainiti taime, kes hiljem sai endale hosta nime, Hollandis 1712. aastal. Ka esimese joonistuse hostast tegi umbes samal ajal arst ja botaanik Engelbert
Kaempfer (1651–1715). Ta oli ka ilmselt esimene lääne inimene, kes hostasid nägi.
Hostade perekonnanimi on antud Austria arsti ja botaaniku Nicolaus Thomas Hosti (1761–1834) auks.
Võttis aastaid, enne kui hostad Euroopasse jõudsid. Pariisi toodi teelehine hosta (H. plantaginea) ajavahemikus 1784–1789 Macaost ning laiuv hosta (H. ventricosa) 1790. aastal Hiinast.
Holland on tõusnud hostade populariseerimisel liidriks. 1965. aastal müüdi sealsetes aiandusärides umbes 300 sorti, 2001. aastal aga juba ligikaudu 2000 liiki-sorti hostasid. Maailmas on praegu saada hostasid 2500 nimetuse ringis.
Hostade kogujaid on palju. Euroopa hostakollektsioonid on mõnesaja nimetusega, USAs aga mitu korda suuremad.
Minul on hostasid umbes 150 sorti. Ma ei taha luua ajaloolist kollektsiooni, vaid püüan muretseda ikka uuemaid ja põnevamaid sorte. Kahjuks on palju sarnaseid sorte ja seetõttu tuleb teha valikuid. Nii peetakse vahel üheks ja samaks sorte ‘Canadian Blue’ ja ‘Halcyon’, ‘Patriot’ ja ‘Minuteman’, vahel antakse nad hostade sortimendis aga eri sortidena.
Päris pimedas ei kasva
Kuigi hostasid loetakse varjuaia taimedeks, ei ole neile pimedad kasvukohad sobilikud. Ka eri sortide valgusenõudlus on erinev. Kõige rohkem vajavad valgust kollaselehised sordid. Kui on sombune suvi või kasvukoht pimedavõitu, ei värvu mõni neist üldse või siis vähe.
Üldiselt kasvavad hostad paremini seal, kuhu paistab hommikupoolne päike ning õhtupoole on taimedel vari. On sorte, kellele meeldib ka õhtune päike. Siiski osa, eriti kirjulehiste hulgast, võivad õhtupoolsest päikesest saada põletusi.
Enam varju vajavad sinilehised sordid. Päikeselist paika vajavad aga näiteks ‘August Moon’, ‘Fragrant Bouquet’, ‘Guacamole’, ‘Fried Green Tomatoes’, ‘Sum and Substance’, ‘Chinese Sunrise’.
Kui on probleeme lehtede värvumisega, istutage ühte sorti eri kasvukohtadesse. Mõne aasta pärast on näha, millise valgustugevusega paik talle rohkem sobib.
Kui sellist võimalust pole, nihutage taim valgemasse kohta. Kui lehed saavad päikesepõletusi, leidke varjulisem paik.
Kasvumulda saab parandada
Hostad vajavad toitaineterikast, vett läbilaskvat mulda. Savises mullas võivad nad minna mädanema. Sellist mulda saab parandada liiva, freesturba, samuti kergema komposti lisamisega.
Liivases mullas jäävad, eriti tugevakasvulised sordid, toitainete ja niiskuse puudumise tõttu kängu. Liivast mulda saab parandada freesturba, komposti ja raskema mulla lisamisega, eriti hästi sobib aga metsakõdu.
Ideaalne on muld happesusega 6,5–7,5. Istutamisel pange augu põhja kergemat lagunevat komposti, mis lagunemisel annab hostadele toitu ning on samuti drenaažiks, eriti raskemal mullal. Erandiks on lainjas hosta (H. undulata) ja tema sordid, kelle kirjulehisus läheb liiga rammusas mullas tagasi rohelisemaks.
Rammusas mullas pole hostasid vaja väetada. Lahjemal maal andke väetist paar korda kasvu alguses. Kevadväetis sisaldab palju lämmastikku ning annab hea stardi.
Augustis on soovitatav anda sügisväetist. Selles on palju fosforit ja kaaliumi, mis on vajalik talveks valmistumiseks ning lisab talvekindlust.
Jagage enne lehtede kasvu
Hostasid paljundatakse tavaliselt jagamisega kevadel enne lehtede kasvu. Selleks läheb vaja teravat nuga. Erandiks on sinihalli hosta (H. sieboldiana) ja krimpshosta
(H. tokudama) sordid, kelle lehed kasvavad kevadel kiiremini kui juured. Neid on parem jagada augustis. Sügisesel jagamisel peab lehtede koltumiseni jääma vähemalt 30 päeva. Pärast jagamist tuleb taimi kasta vähemalt kaks nädalat, kui ei tule vihma.
Hostal kulub täiskasvanuks saamiseks 4–8 aastat. Seetõttu leidke tugevamakasvulistele sortidele alaline kasvukoht, sest iga ümberistutus lükkab edasi täiskasvanuks saamise. Madalamad hostad elavad ümberistutuse kergemini üle.
Liike võib paljundada ka seemnetega.
Et hostad hübridiseeruvad kergesti, on aias raske saada liigipuhtaid seemneid. Sortide seemnetest saame hübriidsed järglased. Massilist sortide seemnekülvi kasutatakse sordiaretuses. Peab ütlema, et on palju sarnaseid sorte.
Suur nuhtlus – teod
Tigusid võib tõrjuda madalate taradega, kust nad üle ronida ei saa, neid võib meelitada õllenõudesse, kuhu nad upuvad. Aitab see, kui ööseks katta hostad märgade paberitega, aga nii, et teod ei pääseks serva alt sisse.
Kaks kõige tõhusamat moodust tigude vastu: hoidke hostade ümbrus umbrohust puhas ning kasutage aeg-ajalt seal teomürki. Selle mõju on paar nädalat. Taimede ümber võib raputada ka tuhka, selle päästev mõju püsib aga vaid esimese vihmani.
Head kaaslased
Püsililledest sobivad hostadega kokku lumikellukesed, krookused, tulbid, nartsissid, kolmiklilled, ülased, meelespead, sõnajalad, lumeroosid, kopsurohud jt. Suvelilledest on head naabrid lemmaltsad, begooniad, kirinõgesed jt.
Kuna hostad alustavad kevadel kasvu hilja, on just kevadised sibullilled nende läheduses tänuväärsed peenra ilmestajad.
Sobivad ka toiduks
Kuigi Eesti vanasõna ütleb, et ilu ei sobi patta panna ega tünni torgata, siis ajad on muutunud. Vahe ilu- ja tarbetaimede vahel hägustub. Aasias süüakse kõike mis vähegi võimalik, ka hostade lehti.
Kui meie läheme korviga metsa seenele-marjule, siis jaapanlased lähevad hostade lehti korjama. Paljud Jaapani mägikülade elanikud korjavad hostade leherootsusid ka müügiks. Neid müüakse kauplustes urui nime all. Süüakse toorelt, keedetult või küpsetatult nagu asparit.
Vanema taime leherootsud võivad olla kibedad. Varajastel hommikutundidel korjatud leherootsud on mahlakamad. Aiahostadest sobivad toiduks ainult mahedalt, ilma mineraalväetiseta kasvanud taimede leherootsud.
Mina pole oma hostasid veel söönud. Kuna kõige maitsvamad on noorte lehtede rootsud, kaotab toiduks rüüstatud taim oma kena väljanägemise. Seega on ainus võimalus panna köögihostad köögiviljapeenrale kasvama.
