Võru linna viimane aed
Karmen ja Üllar Letti aed on viimane seetõttu, et Võru linn sellest kaugemale lihtsalt enam ei ulatu. Edasi tuleb valgusküllane Lõuna-Eesti männik. Nende kodu on nagu iga eestlase unistus – linnamaja keset metsa. Ainus järeleandmine absoluutsele ideaalile on vaade. See pole mitte merele, vaid väikese jõe mõõtu Koreli ojale.
KOGU PERE PROJEKT
Esimese aia lugu sai alguse umbkaudu 10 aastat tagasi, kui Üllar Lett oma perele Võru linna Koreli oja kaldale vundamendiga krundi ostis. Nad olid siis veel üsna tühja Kalmuse uulitsa esimesi asukaid. Enne aiaga alustamist oli siiski tarvis ehitustöödega järjele saada, kuigi maja taga lookleva oja kaldad lausa kutsusid end ära kasutama.
Inspireerivasse paika ei olnud aeda sugugi lihtne rajada. Kuigi kõrgemal asetseval krundiosal kasvavad kenad männid, olid oja kaldad suhteliselt madalad ning hea mulla asemel oli põhiliselt lahja ja kuivavõitu liivasoss.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt oli Karmeni õde Katy Pähn just lõpetanud Räpinas aianduseriala ning nende ema Kadri Pähn hakanud samas koolis õppima aia- ja maastikukujundust.
Katy meenutab: “Õe aia kujundamine oli ikka paras julgustükk. Kogemusi polnud meil ju kellelgi ning seda, kes täpselt projekti autor on, ei saagi öelda. Ühel tekkis üks, teisel teine mõte ja välja tuli hoopis kolmandat moodi… Põhiosa ideedest on vist ikkagi emalt.”
Liidetud mõtteist sündinud krundilahendusel näeb nüüd minimalistlik-soliidset okaspuudega eesaeda ning terassidena alla Koreli ojani laskuvat, pisut inglispäraste peenardega tagaaeda.
Põhiline aiakujundaja Kadri Pähn lisab: “Mingi eskiisi siiski tegime, aga see oli ikka väga laias laastus. Paika panime istutusalad, kuid taimed ei ole küll täpselt seal, kus nad plaani järgi olema peaksid. Kõik taimedki pole samad. Ent kuna tegime kõik ise, siis polegi see nii tähtis. Töö käigus tulnud mõtted on sageli paremad kui need, mis paberile pandud.”
ESMAMULJE JA JÄRELMAIK
Väravast sisse astudes jääb Lettide pere aiast esialgu ülimalt korrektne ja isegi pisut steriilne mulje. Peale perfektse muru ääristab heledat kivimaja lookleva joonega peenar, kus kasvavad kadakate roomavad-laiuvad kultivarid. Kirkamaid värve lisavad pildile eesukse kõrval rippuvad suvelilleamplid.
Korrektsest hillitsetusest pole siin enam jälgegi. Taimed voogavad vallatult üksteisega läbi põimudes ühelt terrassiastmelt teisele ning vastavalt nõlva kaldele varieerub ka astmete arv. Kord on neid neli, kord vähem ja aia tagaosas laskub nõlv ojani sootuks laugelt.
Nõlva ülaosa on põõsasmaranate, enelate, kadakakultivaride jt põuakindlate taimede päralt. Nende vahesid täidavad madalakasvulised akakapsad, kukeharjad, kadakkaerad ja mõned suvelilled. Hilissuvel on nõlvade kõige kirkamad värvid läänemagunate oranž ja laikellukate sügavsinine.
Ojaga külgneval alumisel terrassil võimutsevad lopsakad niiskuslembesed püsikud: hostad, astilbed, bergeeniad, kortslehed ja võhumõõgad. Püsikutest on selle aia kindlad staarid kilplehed. Neid kauneid taimi jätkub suurte rühmadena mitmele poole.
KIVID JA VESI
Istumispaika ümbritseva süvendi seinad on kindlustatud maakividega, samuti osa terrassidest.
“Terrasside ja müüride ladumisega sai kõvasti nalja,” meenutab Karmen. “Nii mehed kui masinad müttasid päevi oja kaldal. Mõnda kivi tuli mitu korda sättida ning kõik ei jõudnudki soovitud asukohale. Veeresid lihtsalt ojja ja on siiani seal. Kes neid mürakaid ikka vee alt välja kougib.”
Koreli oja ongi aia peamine fookuspunkt ja vaatamisväärus, kuid samas ka nõudlik hoolealune, kes vajab pidevalt tähelepanu. Oja tuleb järjepanu sodist puhastada, et see kinni ei kasvaks ning vesi ikka puhta ja läbipaistvana püsiks.
Üks kõige olulisemaid oja plusse on see, et tänu ehituskeeluga kaldakaitsevööndile avaneb aiast üle vee imeline maastikuvaade. Selleks et see võssa ei kasvaks, niidavad kõik naabrid üksmeelselt peale oma krundi ka vastas olevat ojakallast.
Tänu ojale on Lettidel olemas suurepärane lõkkeplats. Täpselt nende krundi kohal teeb oja väikese looke, jättes keset vett tillukese poolsaare. Just paraja selleks, et ära mahutada tuli ja selle ümber istujad. Kuivavõitu männimetsa läheduses on ohutumat lõkkepaika võimatu välja mõelda.
NATUKE TAIMEDEST
Kui jutt taimedele läheb, ütleb Karmen, et tema kõigist oma aia taimedest küll aru ei saa. Nimelt toimuvat nendega täiesti müstilised lood: mõned, kes peaksid olema igati tublid ja vastupidavad, kui mitte öelda lollikindlad, lihtsalt ei taha kasvada.
“Võtame või tolle roosi seal terrassi kõrval,” viipab perenaine. “‘Robusta’ peaks ju olema ilus tubli õitseja ja vastupidav. Ikkagi Kordese roos! Aga meil ta kasvada ei taha. Tänavu olen ma teda juba mitu korda igasuguste mürkidega pritsinud, haigeid lehti ära nokkinud ning muid imesid teinud, kuid ta pole sugugi paremaks läinud. Samas kõrval on teised roosid väga ilusad. Näib, et ‘Robustast’ tuleb loobuda, et tahmlaiksus laiali ei läheks.”
Samasuguseid trikke oli tegema hakanud ka tilluke tuhkpuuhekk, mis kunagi eraldas oja kaldapeenraid maja ümbritsevast murualast. Mitu aastat oli hekk väga kena, kuid ühel hetkel hakkasid tuhkpuud põdema ning nad kõik tuli välja juurida. Nüüd on samal kohal kollaseõieline tageetesevöö. Takkajärgi on Karmen asjade sellise arenguga rahul. Mitmekümne meetri pikkuse miniheki pügamine oli nüri ja selgamurdev töö.
Sordikirjelduses on vahel taime diameetriks lubatud meeter-poolteist, tegelik elu aga näitab, et kui regulaarse lõikamisega õnnestub läbimõõt paari-kolme meetri piires hoida, on hästi.”
HOOLDUS ON KÕIGE VÕTI
Kas on siis põhjus see, et taimedele on mändidealune kerge mullaga ja kuivavõitu kasvukoht väga meele järele, või see, et pererahval on rohelised näpud, aga kadakad on tõesti uhked. Pigem siiski viimane, sest pererahva kui aiapidaja aadressil pole kiitusega kitsi ka õde.
“Aed on nii ilus seetõttu, et seda hooldatakse korralikult,” leiab Katy. “Aiakujundus võib olla ükskõik kui imeline ja rajamine ükskõik kui korralik, aga kui aeda ei hooldata või seda tehakse valesti, pole head tulemust loota.”
Karmen: “Üksi seda kõike korras hoida ei jõua. See on kogu pere, pereisa Üllari ning tütarde Hanna-Liisi ja Laura ühise töö tulemus. Väikesel Teele-Mariel on küll praegu ainult omamoodi “aitaja” roll.”
Nii suures aias juba tegemist jätkub – pidevalt tuleb midagi rohida, midagi tagasi lõigata, midagi ümber istutada. Karmeni sõnul tulevad tuttavad tihti külla taimedega, öeldes: “Aga istutage kuskile.” See pole juba valmis aias sugugi nii lihtne. Kui mõne vaba koha leiakski, siis iga taim igale poole lihtsalt ei sobi.
Omajagu tööd põhjustab ka see, et aia pehme liivanõlv kipub vaikselt ojakaldast alla libisema. Eriti tõsine on probleem puidust palissaadidega, mis on hakanud juba tasahilju läbi mädanema. Esialgu küll midagi välja ei paista, kuid perenaise sõnul tuleb palissaadid abikaasal varsti välja vahetada.
Ilmselt läheb selle töö käigus lahti ka mõningane aia ümberkujundamine. Nagu Tallinna linn, ei saa ükski aed kunagi valmis. Ikka tahab mingi asi kõpitsemist või ümbertegemist. Karmenil on suured plaanid ka väikese mändide alla rajatud turbaaiaga. Kuna tulemus ei saanud täpselt selline, nagu igatsetud, peab töö uuesti käsile võtma.
Samas on aga kindel, et kui selles aias midagi muutuda saab, siis ainult paremuse poole.
Artikkel ilmus ajakirja "Maakodu" oktoobri numbris
