Bussiakende taga saatsid lagedad lamedad põllumajandusmaastikud, kauguses metsaviirge. Tundsin, kuidas liigun liiga sügavale, kuidagi ahistavale sisemaale. Mõttes igatsesin juba taga Riia ümbruse luitemännikuid.

Siis aga paistis keset lagedust õige tore mets. Olimegi Zaleniekis. Too kaitsealune mets koosneb peamiselt laialehistest liikidest nagu pärn ja tamm, natuke okaspuid vahelduse mõttes sekka ka. Zalenieki osutus üllatavalt meeldivaks asulaks. Viit näitas puukooli – üks km.

Kohapeal aga selgus, et kanada juudapuid polegi. Omanik rääkis soravalt vene keelt, arvasin, et taipasin: surid talvel teised ära. Hmh. Õissaart ei hakanud ostma, ehkki see on vähemalt Eesti ja Läti alal vist ainus paik, kus seda huvitavat liiki müüakse. Vahepeal olin Itaalia Alpidest kaasa toonud pundi õissaari ja peenral tärkas lisaks terve tihnik Ungari seemnest õissaari. Tee või omale koju terve õissaare mets!

Ostsin vaid 3 latti maksva loorberkirsipuu, kes nägi välja igati ehtsa põhiliigi tunnustega. Seni olen siit-sealt saanud vaid erinevaid sorte. Ehkki viimased talved ei jäta loorberkirsipuude kasvatamiseks eriti lootust, proovin siiski veel ka selle istikuga. Omanik kinnitas, et kõrval dendropargis kasvab tal ka seesama. Lahkesti juhatas ta meid oma avarasse koduaeda. Jah, seal oligi loorberkirsipuu. Aga väga kidura ja maadjana. Küllap ei varjutata seda märtsipäikese eest. Mu ülinapp vene keele oskus ei võimaldanud käigupealt vastavat küsimust esitada.

Aga muidu oli veel noor dendropark üllatavalt tore. 1995 tuli ta siia endisesse kolhoosi kontorisse elama ja sest peale on isiklikku dendroaeda rajanud. Mina, kes ma tegelikult väga ei armasta igasugust sortide kribu-krabu, vaid eelistan enamasti põhiliike, olin üllatunud, kui rõõmsalt värvi- ja vormirohke seal kõik oli. Mitte et ma endale nüüd kah säärast rajama tõttan, aga külastada on taolist aeda igatahes väga meeldiv kogemus. Tänu ojast paisutatud sillaga tiigile, tänu künkaveerudele, on aial olemas vajalik n-ö maastikuline hingamine. Loetlen siinkohal segiläbi kõike, mida seal aias päevikusse üles kribasin.

Punalehised vahtrad, tüvedele poogitud suured pallvormid. Punalehised pöögid, hall nulg, mõlemaid pügatakse siin vormi. Laiutav tulbipuu kasvab üsna hästi, on 3-4 m kõrguseks sirgunud. Kõrval õitseb soulange’i magnoolia 'Nigra' oma lillapunaste õieiludustega. Toredad virgiinia kadakad. Isegi hariliku kuuse leinavormi on tänavune varakevadine ilmastik kahjustanud. Ja Castanea sativa (seeme vist Salaspilsist?) on põõsasjas, sel talvel koore lõhki löönud, üsna niru umbes viiejalane haruke vaid elus. Kuid eks tal ole see aed siin ka koledasti tuultele ja päikesele avatud - puha lagedus ümberringi. Küllap ei meeldi märtsipäikese kõrvetus ka tumedakoorelisele kastanile.

Harilikku trompetipuud on mullune talv näpistanud, viimase aasta võrsed aga terved pea otsteni välja. Kuid trompetipu sordil 'Aurea' on väga kõvad kahjud. Omanik mainis, et neil läks jaanuaris väga järsult külmaks. Rääkisin, et Hiiumaal seevastu langes temperatuur pakase poole päev-päevalt tasapisi. Küsisin lisaks, et palju Zaleniekis kah talve külmarekord oli? Vastuseks öeldi aga, et külmarekord pole oluline, muud tegurid on olulisemad. Nojah. Veel rääkis ta, et on okaspuude pistoksi saanud õige mitmelt poolt. Näiteks Leedus pakkunud üks aiaomanik ülilahkesti, et võta aga kõike, mida tahad! Ja tema siis südamest kohe ka lõikus ja võttis. Nüüd saab ta oma aia puudelt pistoksi puukooli istikute tarvis. Soovitas muuseas meil ka 8 versta kaugusele Tervete dendroparki minna.

Enne lahkumist silmasin veel mõnda huvitavat tegelast, keda on patt siinkohal jätta ära mainimata. Näiteks ligi kahe meetri kõrgune hall vaher (Acer griseum). Too omapärase punaka narmendava koorega liik on Zaleniekis vaid pisut külmast näpistada saanud. Mu meelest aga dendropargi üheks pärliks osutus pajulehise pirnipuu leinavorm. Too on pisut alla 2 meetri kõrgusele viirpuutüvele poogitud. Eriline eksoot on väga hästi talvitunud.