Ebausust aianduses: kiitlemine ei too head
Vägisi hakkab tunduma, et ka oma aia hoolealuseid ei tasu liig ohtralt kiita. Viimased aastad on mu teinud üpris ettevaatlikuks. Hea küll, ilmade vastu ei saa. Näiteks täiesti külmakindel must mänd kärssas tänavu varakevadel poolsurnuks. Kui isegi omamaised kadakad koledaks pruunistusid, mida siis veel temast tahta, eks ole.
Aastaid uhkustasin oma idaelupuuga (Thuja orientalis). Sai teine juba kümneaastaseks, suisa viljus kahel korral, talvekülmasid eriti ei kartnud. Kuni mullutalv ta rääbakaks võttis, tänavune eluküünla sootuks kustutas. Jätsin esialgu tagasilõigatud tüüka, eriliselt “var stricta” püsti, aga mis läind, see läind.
Jah, ilmastik on üks asi. Aga ka muu elu õpetab, et ära ole milleski väga kindel. Noh, näiteks hõisklesin kogu aeg, et küll mu vahtralehine plaatan ikka viskab vägevalt, ei karda külma ega midagi, miks ometi pole siin saartel juba ammuilma rajatud plaatanialleesid?! Jõudis üks taoline kiidulugu mullu lugejateni, kui juba võibolla paar nädalat hiljem, augusti lõpus, avastasin, et keegi kurivaim on noore plaatani koort närimas käinud. Ikka siit uuristanud ja sealt peagu ringi okstele ja tüvekesele peale teinud. Vahest mingi va kärsakarajakas? Täis nördimust ja pahameelt, pidin äranarritud ladva maha lõikama, hulga oksi kah. Oi kui äbariku ja närituna ta tänavusele karmile talvele vastu läks! Kuid sellest polnud midagi. Plaatan isegi ei köhinud talve peale, vohab taas taeva poole nagu noor jumal ja kasvatab haavu usinalt kinni. No on ikka kaunis, lopsakas, perspektiivne ja… Kuid õigus, kiitmine pole ju hea. Igaks juhuks, sest mine sa tea.
Või nagu pöögihekiga juhtus. Juba oli peagi lootust hakata pügama eksklusiivset punase-rohelisetriibulist pöögihekki (vaheldumisi istutatud roheline põhiliik ja punalehine vorm). Et kohalikust seemnest, siis mõistagi tegu täiesti külmakindlate isenditega. Kiitlesin, et näh, vat sest tuleb silmapaistev hekk! Kuni tänavu kevadtalvel õudusega avastasin, et hiired olid koore viimsel kui ühel maani ära närinud. Kui ei võta külm või viirustõbi, küll siis vanajumal või saadanas ikka kellegi kahjuri kaela oskab saata!
Mai lõpul läksid pöögid mühinal lehte!? Targemad pead seletasid mulle ära, et pole see mingi ime: puukesed saavad tüve kaudu maast vett kätte, kuid samas lehtedes sünteesitud toitained ei jõua koore puudumisel paraku enam juurteni. Seega, et juuri mitte kurnata, saagisin heki maani maha ja kandsin selle ka mõttes esialgu maha. Ja kiitlesin teistele, et näh, vähemalt hea, et sügisel sellest hekist kolm isendit päästsin ja metsa istutasin. Kuid: nood küll hakkasid mai lõpul lehtima, ent peagi kuivasid surnuks. Hmh, mu istutatud puud lähevad alati kasvama, kuis siis nii? Vahest peitus viga liigvesises pinnases, mis lihtsalt ei ole pöögi kasvumaa.
Nojah, aga nüüd septembrikuus on pöögiheki asukohas iga viimne kui kännutüügas välja ajanud võrsepahmaka. Ikka vaheldumisi roheline, veinpunane, roheline, veinpunane… Seega saab kirjust pöögihekist siiski asja! Kuid kiitlema temaga ei maksa enam hakata.
Seega siit moraal: parem pea mokk maas ja ära hõiska enne õhtut! Elu kipub vägisi ebausku tekitama. Nii et kui ma järgmine kord midagi väga kiidan, tasub juba ette olla valmis halvimaks…
