Gdanski parkide naelaks on võimsad põhjatammed ja plaatanid
Jõudnud hommikul Gdanski bussijaama, asutasime end kohe pikemalt mõtlemata üht tuiksoont, Zwyciestwa alleed astuma. Esmatähtis oli kusagilt valuutavahetuse “kantor” leida, et eurosid zlottideks teha.
Kahel pool mühisevat tänavat sai õige pea saatjaks meeldiv parkide rohelus. Põikasime hüvakätt ja sattusime silmitsi ühe kahejalase tüveläbimõõduga hõlmikpuuga. Vaatamisväärsed olid ka õige toekad plaatanid ja laiutav leinapöögi kuppelonn. Siiski osutus pargi naelaks meilgi nii tavaline punane ehk põhjatamm. Kuid oma n-ö tavalisuse tegi ta seal tasa mõõtmete poolest. Neljajalase läbimõõduga tüvetünn ringutas tohutu laia võra, luues vaimustava vaatepildi. Ei tea, kas Eestis kah kusagil nii võimsat punast tamme kasvab?
Edasisel teekonnal trehvasime veel paari leinapööki, kauni lehestikuga kivitammesid ja üha plaataneid. Suured plaatanipuud olid ilusad, ehkki justkui külma kartes vana tumeda koorega kaetud, heledat lapilist tüvepinda nägime vaid tükati. Kuid see selleks, murelikuks tegid hoopis noored, veidi üle paari m kõrged plaatanid, kes poolraagjaina näisid lausa hinge vaakuvat. Tjah, need kaks viimast talve oleks kui mingi jääaja ettekuulutus, mistõttu varem paljud külmakindlad liigid on järsku hellikuteks osutunud.
Mõte läks koju Hiiumaale, kus mul aga vahtralehine plaatan on mõlemad talved vägagi hästi üle elanud, vohades ülilopsakana. Vahest on põhjus kaitstud, viljaka iginiiske mullaga kasvukohas? Vahtralehise plaatani üks esivanem lääneplaatan kasvab näiteks Lõuna-Kanadas suisa soometsades. Gdanski parkides pole mullaviljakuse ja ka niiskusega eriti hiilata.
Selles veendusime kui jõudsime Jozef Halleri tänaval asuvasse meditsiiniakadeemia dendroparki. Ala on suhteliselt pisike, ent hoone sopistuste vahelt ja tagant avaneb aina uusi rohelisi nurki, täis huvitavaid liike. Kõrbenud maapind tundus üsna lahja olevat, väga tuttavlik hiiumaine liivmuld. Vahest seetõttu ka soosekvoia (Taxodium distichum) nii niru välja näeb? Vaevu kolme jalane paljuharuline põõsas on talvel kõvasti tagasi külmunud. Kastmisvoolik tilkus küll samas ta juures, aga ju sellest siis ei piisa. Samas näiteks kerkivad 10-12 m h mammutipuud, vohavad krüptomeeriad ja metasekvoiad, täiesti ilus ja terve on atlase seedri hõbejas vorm. Leidsime mitme meetri kõrguseid Ilex aquifoliumi puuhakatisi. Õitsva suure tulbipuu all haljendas oma 5 m kõrgune pukspuu. Jaapani nöörpuu (Sophora japonica) oli tõeline varjukas puu. Toreda pildi lõi loorberkirsipuu, all puksrohu igihaljas vaip. Kuid teisal loorberkirsi sordi ‘Rotundifolia’ esindajad olid üsna halvas seisus.
Juba kuuemeetriseks sirgunud kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens) oli suuremalt osalt kuivanud, vaid üks latvadest ja mõni oksake haljas. Veel hullemini oli käinud pisarmänni (Pinus wallichiana) käsi. Palju aastaid hoogsalt kasve visanud, eelmise talve järel põdema hakanud, peale tänavust aga üleni surnuks pruunistunud. No tõesti, jääaeg on vist tulekul!
Seevastu väga kaunid nägid välja hiina seedermännid (Pinus armandii), oma 7 m kõrged, lopsakatest oksakahludest rohetamas kopsakad pikad käbid. Trompetipuu õitses.
Glediitsia pakkus talle üsna ainuomast õhulist vaatepilti, ehk küll eelmise aasta võrsed mõneti tagasi külmunud. Omapärane oli visteeria ehk rippoa madujate väätide sasipundar. Ette jäi ka näiteks maadjaid peajugapuid ja paari meetri kõrgune pähkeljugapuu (Torreya californica).
Vahemeremaadest pärit hariliku juudapuu oli viimane mõrvartalv maani hävitanud, ent juba vohasid taas üles jonnakad uued kasvud. Huvitav, kuidas on läinud Krakovi botaanikaaia juudapuul? Too suur õitsev puu seal Poola teises servas on üks Kesk-Euroopa dendroimesid, millist isegi merelises Gdanskis ei kohta.
