Igatahes on tegemist lõunamaalasega, sealse väga armastatud varjuandjaga kõrvetava päikese eest. Kui vahtralehine ja lääneplaatan saavad meie tingimustes väljas kasvades hakkama, siis idaplaatan näikse olevat eksootika, keda pole mõtet aeda istutada. Võiks arvata, et mis siin ikka pilli lõhki ajada, ega ta suurt noist kahest teisest ju erine. Siiski! Idaplaatani lehestik on õhulisem ja seetõttu veetlevam, kuna lehed on sügavamalt lõhestunud. Leidub eriti sõrmlõhiseid sorte, nagu näiteks 'Digitata'. Väga lõhestunud on ka Platanus orientalis var cretica lehed. Viimane on üliharuldane endeem, keda 1980. aastal teati vaid 29 isendit. Erinevalt kõigist teistest plaataniliikidest (ka nt Kalifornia ja Mehhiko asukad) on tema lehed igihaljad. Paraku pole isegi netis selle kurioosumi kohta peale mõne lause leida, lisaks paar harva pilti. Ühel neist vaade Kreeta saare kevadesse, kus lopsaka õitsva rohttaimestiku seast kerkivad veel raagus idaplaatanid, üks - kreeta plaatan - aga haljendab ikka veel mulluses leherüüs.

Tõeliselt üllatav on, et idaplaatan kasvab tegelikult ka Eestis. 2010 kohtasin Tallinna loomaaias plaataneid, kes jalamaid tundusid veidrad. Lehtede kiiljas alus ja sügavad hõlmad viitasid justkui igatahes idaplaatanile. On see siiski võimalik? Hannes Maripuu, kes seisab hea Tallinna loomaaia haljastusliku poole eest ja kes toona teejuhiks oli, ei osanud kah asja täpselt paika panna. Teadis vaid, et seemned on korjatud kuue aasta eest ühelt Pariisi puult.

Tänavu suvel kohtasin kahte idaplaatanit aga suisa põhja pool Soome lahte. Jah, Helsingi botaanikaaia kasvuhoone välisseina ääres, kaitstud kasvutingimustes, teadustas silt vastuvaidlemist sallimata: Platanus orientalis. Õige rässakad nägid need põõsad välja, kiduramad kui Tallinna omad. Lehed meenutasid igati kahe aasta eest nähtuid. Või kas Tallinnas olid ikka nõnda sügavalt hõlmised?

Oktoobris läksin siin pool Soome lahte loomaaeda asja üle kontrollima. Aga - plaatanid olid kadunud! Kas tõesti said pakaseliste talvedega otsa? Asi ei andnud mulle rahu ja mõni aeg hiljem võtsin ühendust Hannes Maripuuga. Tema rahustas mu maha: "Ei, ära pole koolend ükski, me lihtsalt istutasime nad ümber, sinna linnutiikide äärde."

Ühel pakaselisel jõulukuupäeval võtsin uuesti siit saare pealt loomaaia teekonna ette. Hannes Maripuu tuli teejuhiks, ilma temata olnuks raskevõitu plaatanite uut elupaika leida. Ja näed sa, seal elektritara taga välul nad olidki - tervelt 7 plaatanit. Suurim 3 m ligi, teised 2 m kanti, kaks äbarikumad. Kõigil liperdas pruunistunud lehti - puud polnud jõudnud talveks hästi valmistuda? Mu kodune vahtralehine plaatan kasvas küll ka viimse hetkeni, ehk siis septembriski veel, kuid jõudis enne talve ometi korralikult raaguda. Aga no mis me võrdleme, Tallinna loomaaias kasvavad ju ikkagi külmaõrnemad idaplaatanid! Ime, et nad üldse nii hästi edenevad! Puis püsivate pruunide lehekrõbide järgi sai kohe selge soti: jah, idaplaatanid, võta või jäta! Kuigi idaplaatani lehekuju on väga varieeruv, eristub see liik siiski üsna hästi lääne- ja vahtralehisest plaatanist. Viimastel ei ulatu hõlmade vahelised lõhed lehe keskpaigani. Muide, üks, kõige tagumine plaatan seal välul eksponeeris vahet ilmekalt. Selle kolmnurksete madalate hõlmadega lehed olid selgesti erinevad ülejäänud puukeste omist, tundudes harjumusliku vahtralehise plaatani moodi. Eks teistelgi või olla ju ehk n-ö hübriidset kiiksu küljes, ent nii kättesaamatute geneetiliste peensusteni pole mõtet kah urgitsema hakata. Võib üsna julgelt väita: idaplaatanid kasvavad ka Eestis! See on üks siinse karmi põhjamaa dendroeksootika tippe.

Huvitav, kui hästi kaasa saadud pistoksad kah juurduvad? Vahtralehine plaatan annab vegetatiivselt paljundades väga kergesti järglasi. Kui üldse, siis Tallinna idaplaataneid saabki ainult pistokstest paljundada, sest idanemisvõimeliste seemnete arenemist on ilmselgesti juba liiga palju tahetud. Idaplaatan armastab ju pikki sooje suvesid, milliseid siin kitsil põhjamaal lihtsalt pole. Võibolla vaid mullune 2011 suvi küündis sinnakanti...