Igihalja makja juttu keset talve
Olen pidanud Hiiu saare keskel asuvat Nõmba küla üheks hirmkarmiks külmanabaks, ent kõige hullemini polegi siin läinud. Kui mullu ja tunamullu langesid miinimumid kuni -25ni, siis küünlakuu neljanda ja viienda kuupäeva hommikul tuli -26 kraadi ära. Jõgeva -35ga siiski igati meeldiv vahe. Üllataval kombel olnud isegi Kuressaares -28. Huvitav, kas sealsed vägevad luuderohud pidasid sellele vastu?
Idatuulte tõttu sai Hiiumaa n-ö soojapoolus Ristna -21 kraadi kätte, kusjuures maad kaitsvat lund jagus sinna sellal väga napilt. Sama häda - lumepuudus ja peaaegu paljaskülm kummitas toda Kõpu otsa ka mullusel talvel. Nii et igasugu õrnukeste taimede kasvatamiseks sobib külmem, ent lumerohkem Nõmba ehk veidi pareminigi. Lisaks on saare keskel suved soojemad kui seal avamerelises lääneservas.
Nojah, temperatuur oli tõusnud sel 14. küünlakuu päeval nulli lähedale. Kõndisin läbi aia ja korraga jäi pilk pidama taamale tuliastlale. Nägi teine kuidagi imelik välja. Ligi minnes selgus: lehed puhta mustad! Too külmavõetud on vereva tuliastla ja Hiinast pärit Pyracantha rogersiana hübriidne sort 'Orange Charmer'. Ostsin tolle kunagi, et üldse mingit tuliastlat saada. Hiljem soetasin vereva tuliastla (P. coccinea) sordi 'Red Column' ning paljundasin põhiliigi seemneist hulga taimi. Too sort on veidi näpistada saanud, ent põhiliigi esindajad praeguse seisuga täiesti haljad.
Kahjuks on üpris õrnukesed loorberkirsipuud. Isegi Luualt toodud üsna külma taluval tundmatul sordil on lumest küünitavad lehed pruunistunud, ülieksootiliselt mõjuv laia lehega 'Rotundifolia' aga puhta mustunud. Too sort on meil väga külmakartlik, viimasel kolmel talvel pole mul lumepinnast kõrgemana enam suutnud püsida. Ent kõva sõna, et üldse neli aastat elus püsinud. Näiteks 2009 sügisel olid kahe meetri kõrgused sama sordi istikud müügil Hansaplantis, tervelt 1000 krooni tükk. 2010. aastal, peale karmi talve, vaatas seal vastu lage plats.
Loorberkirsipuude sorte on mul veel, ent need on lume all, eks näis kevadel. Vara on mingeid järeldusi teha, ent kärsituse leevendamiseks on huvitavad esialgsedki tagajärjed. Näiteks on mustunud peale paari kingiks saadud luudpõõsasordi ka kurdlehise lodjapuu ja Viburnum utile hübriidi, ehk siis praha lodjapuu, lehed. Eks ta ole ka karmis paigas. Viimased nädalad näitasid kätte mu koduaia nõrga koha: Siberist uhavad ida- ja kagutuuled pääsevad takistamatult üle aia lõõtsutama. Samas, suvel on ala just hea, soe ja päikeseline.
Seevastu metsaaias tundus nende pakasetuulte aegu üsna talutav - too puudest kaitstud koridor on avatud vaid edelatuultele. Kuid edelatuuled on ju teadagi mahedad. Tjah, sinna tahaks kuhjata kõik oma haruldused ja hellikud! Paraku ei mahu... Näed sa, teravalehised iileksid seal endistviisi haljad.
Jah, muidugi, vara on veel järeldusi teha, nagu ma juba ennist ütlesin. Aga piisab rõõmuks esialgu sellestki. Ja näe, sirmbambuse lehekesed olid end taas lahti rullinud ja heljusid üle lume kui väikesed võidukad rohelised lipud.
Metsaaia kaitstud tingimustes ja happelisel pinnasel on võimalik kujundada väga lõunamaiselt mõjuv tihnuk. Lisaks tavaliseks saanud rododele ka iileksid, õisküüvitsad, kalmiad ning muidugi bambused. Tuultele avatud lubjasel maal on asi n-ö makja loomisel keerulisem. Loorberkirsipuud ja muud säärased jäävad kardetavasti madalukeseks, ehk küll ka sellisena toovad nad vaheldust. Veheldust millele? - küsite. Eks ikka verevale tuliastlale ja pukspuule. Pukspuu on väga vastupidav, muidugi on lagedal paratamatu kevadtalvine päikese eest varjutamine. Verev tuliastel saab normaalsetel talvedel ehk varjutamatagi hakkama. Ja kui tema lumepealne osa hävibki, siis taastub põõsas õnneks väga kiiresti.
Kõik see jutt sobib siiski pigem siinse läänepoolse Eesti kohta. Ida-Eestis, kus igal viimasel talvel alla 30 miinuskraadi langeb... Tjah, teps ei kadesta sealseid aednikke.
