Kevadine Bratislava printsessipuude lillades õiepööristes on kindlasti suurepärane
Kuid teisale jäävad mäed. Väikesed Karpaadid kerkivad Pannoonia igavast tasandikust kui ilmutuslik, kosutavalt metsane poolsaar. Kus mäed kohtavad Doonaud, seal ongi endale väga mõnusa paiga leidnud Bratislava. Paar metsast mäge jääb ka üle Doonau - nood kuuluvad juba Austriale. Bratislava on Euroopa kõige piiriäärsem pealinn, kui kääbusriigid muidugi välja arvata. Vaadates üle veerohke tormaka Doonau Austriat, meenus mulle kohe ajalugu. Huvitav, kui suletud oli jõekallas siis, kui siit raudne eesriie kulges? Nüüd voorivad liinibussid üle jõe Hainburgi lausa iga tunni tagant, ka rahaühik on mõlemal riigil üheks saanud - euro.
Bratislava vanalinn on tore koht. Omapärane on segustiilis raekoda, vahemerelist hõngu toovad mõnede majade akende ribiluugid. Huvitavat nüanssi lisab teadmine, et see linn oli Pozsony nime all tervelt kaks ja pool sajandit Ungari pealinnaks, siin krooniti kuningaid, siin asus ka parlament.
Ajaloo ja arhitektuuri kohta võib igaüks kirjandusest ja netist materjale leida, hoopis vähem leiab aga teavet sealse taimemaailma kohta. Bratislava asub Slovakkia kõige soojemate talvedega edelanurgas ja seetõttu levivad metsastel mäenõlvadel mitmed lähisvahemerelised taime- ja puuliigid. Pehme kliima on võimaldanud ka linnahaljastust mitmekesistada, ehkki tõeline eksootika jääb esialgu veel sealse botaanikaaia piiresse.
Üks Bratislava levinuim tänavapuu on läänetseltis. See oktoobri lõpuni rikkalikku rohelist lehestikku säilitav, tumedate viljade ja iselaadselt veidi kestendava koorega põhjaameeriklane peaks tegelikult täiesti hästi edenema ka Eestis. Bratislavas kohtab läänetseltiseid tervete varjukate alleedena ja see on igati meeldiv pilt. Mitmel pool jagub ka kohalikku submediterraanset liiki - õissaart. Temagi säilitab oma tumerohelist lehestikku rõõmsasti oktoobri lõpuni välja.
Mõistagi on igati tavaline ka vahtralehine plaatan. Talverohelust lisavad igihaljad tuliastlad, juliana kukerpuud, jaapani kikkapuud jne. Kui kõiki eelpool nimetatud liike (va jaapani kikkapuu) on niivõrd-kuivõrd võimalik Eestiski kasvatada, siis printsessipuu (Pauwlonia tomentosa) käitub meil vaid kõrgekasvulise püsikuna. Sellest on kahju. Bratislava tänavail harjusime ruttu uhkete lopsaklehiste printsessipuudega, kelle võrasid ilmestasid omapärased kobakad vilikonnad. Kevadine Bratislava printsessipuude lillades õiepööristes on kindlasti suurepärane!
Niisama kaunis on küllap ka linnusemägi millalgi märtsikuul. Siis kui nõlval õitsevad mandlipuud. Vahemeremaades on mandlipuude õitsemisest kujunenud veidi samalaadne suursündmus kui kirsipuude õitseaeg Jaapanis. Võibolla ei hiilga mandlipuu muul ajal just teab mis iluga, ent rässakad ripjalehised puud eristuvad teistest liikidest siiski üksjagu. Mandlipuu, see on... mandlipuu.
Sametiste kuivade kestade vahelt paistis helepruune urbse koorega mandleid. Väidetavalt kaotab mandel üsna ruttu idanevuse, seega mida värskem seeme, seda parem. Nõnda siis küünitasime nabad paigast, et mõnd kätte saada. Bratislava külmarekord on -24°c. Seega sellelt mandlikasvatuse põhjapiirilt tasub igatahes seemneid prooviks kaasa korjata. Paar õitsvat mandlipuud tulevikus koduaeda ilmestamas poleks teps paha!
Teel botaanikaaeda jäi Lafranconi silla poole suunduva magistraali ääres ette veelgi huvitavam leid. Mina oleks temast küllap niisama mööda põrutanud, ent reisikaaslane Erko teatas võidukalt: "Turneri tamm!" Jääb vaid imestada, kuidas tekkis kunagi selline kummaline hübriid, kui üheks said harilik ja iilekstamm. Tulemuseks kujunes iilekstammest märksa külmakindlam, peagu igihaljaste, veidi sopiliste, nii kolme tolli pikkuste lehtedega tegelane, kes eemalt meenutab üliväga vahemerelist iilekstamme. Võra on mustjasroheline ja tihe, koor tume ja peenerõmeline, täpselt nagu iilekstammel. Niisiis harilik tamm andis suuremad lehed ja külmataluvuse, iilekstamm aga üldilme ja talvise halja leherüü. Väga külmadele talvedele ei pea lehestik siiski vastu.
Suure hurraaga ahnitsesime kokku hulga tõrusid. Oo, mis talvehaljad tammed Põhjalasse! Siis aga tegin paar avastust, mis vaimustust pisut kahandasid. Nimelt levis piki tüve külmalõhe. Kui juba Bratislavas, mis siis veel meie kliimast rääkida... Ja peamine: maa lähedal ümber tüve veider rant - pookekoht. Huvitav, kas Turneri tamme saab vaid pookides paljundada, või on siiski võimalik, et ka mõni tõru annab sarnase järglase? Suvalist harilikku tamme kõigist tõrudest ometi ei tule? Nii et põnevus jääb. Mis seltskond tollest kaasa korjatud tõrulaarist tuleval aastal tärkab - seda tahaks juba väga näha.
Muide, edasisel reisil ei kohanud me Turneri tammesid enam sama hästi kui kusagil. Vaid korra Ungaris, ühes puukoolis. Seega väga populaarne too talvehaljas tamm sealkandis vist millegipärast pole.
