Külmakindlad iluvahtrad

Paljud kaunid vahtraliigid ei ole meil talvekindlad, näiteks kämmalvaher, mis tuleb talveks hoiuruumi kolida. Vahtra perekonnas on siiski ka ilusaid külmakindlaid pargipuid.

Üks selline on lõunapoolse Euroopa mägedes looduslikult kasvav mägivaher (Acer pseudoplatanus). Tema natuke nahkjatena näivad tumerohelised lehed meenutavad kujult tõepoolest veidi plaatani omi. Alt on lehed silmapaistvalt sinakasrohelised. Mägivahtra õitsemine ei paista eriti silma, sest puu on sel ajal juba noores lehes.

Sortidest on ilus põõsa või madala puuna kasvav ‘Leopoldii’, mille lehed on kevadsuvel kena helekollast tooni. Puhkevates lehtedes aimub kogunisti roosat. Ilusad on ka punaselehised sordid nagu ‘Atropurpureum’ ja ‘Purpureum’. Mõned mägivahtra sordid on sisemaal siiski külmaõrnad.

Väikeseks 5–6 m kõrguseks puuks kasvab tatari vaher (A. tataricum). Tema lehed pole hõlmised, nad meenutavad pigem sarapuu omi. Puu on eriti ilus suve lõpul, kui viljad värvuvad erepunaseks. Tatari vaher on meie parkides üsna tavaline, ta sobib ka suuremasse aeda ja põlluveerde madalaks tuulekaitsehekiks. Ta on vähenõudlik ja kasvab ka kuivas paigas. Noores eas vajab puu kindlasti kaitset jäneste, lammaste ja teiste rohusööjate eest.

Veidi haruldasem on meil ginnala vaher (A. ginnala), mida peetakse ka tatari vahtra alamliigiks. Tal on tumerohelised kolmehõlmalised lehed, mis värvuvad sügisel päikesepaistelisel kasvupaigal kaunilt punaseks

Kunagi oli meil moepuu saarvaher (A. negundo). Seda levitasid peaaegu kõik puukoolid, sest puu on kiirekasvuline ja teda on kerge seemnetega paljundada. Praegu näeb saarvahtrat kasvamas paljudes maantee- ja raudteehekkides. Mõnel pool on ta andnud ka looduslikku uuendust, näiteks Viljandisse sõites Arkmas teeveeres.

Saarvaher on lühiealine, juba 50aastane puu on vanake. Saarvahtra puit on pehme ja oksad rabedad, lisaks on puul kalduvus “väsida” ja külili visata. Seda juhtub küll sagedamini pehmel pinnasel, kus juured ei suuda rasket laia võra püsti hoida. Saarvahtra tunneb kergesti ära ka talvel: viljakobarad jäävad puule kuni kevadeni.

Väga eksootilise välimusega on sort ‘Flamingo’. Puu kasvab ainult 4–5 m kõrguseks, lehed on puhkedes roosakad, hiljem valgeservalised ja -kirjud.

Kogu suve on kuldkollane ‘Odessanum’. Mõlemad sordid sobivad avarasse aeda või taluparki külmade tuulte eest kaitstud paika.

Mandžuuria vaher (A. mandshuricum) on saarvahtrast hästi eristatav kolmetiste liitlehtede järgi. Puhkedes on lehed punakad, sügisel mitmes toonis punased. See oleneb muidugi ka kasvupaigast ja sügisilmadest. Oma kodumaal sirgub mandžuuria vaher suureks puuks, meil jääb enamasti mõne meetri kõrguseks.