Hondo magnoolia, mille õied puhkevad okstel enne lehteminekut, on Tõnu Linnu magnooliakogu esimene õitseja. Pärast pikka Eesti talve on see täiesti ebamaine vaatepilt – raagus puule oleks justkui laskunud parv hiigelsuuri valgeid liblikaid. Möödujad peatuvad ja imestavad. Kohalikud tegelikult enam ei imesta, sest Tõnu on hondo taimi levitanud ka küla peal ning paar-kolm eesaeda puhkevad samuti varakevadel eksootiliselt õide.

Hondo magnoolia kasvatas Tõnu üles seemnest, mille ta paarkümmend aastat tagasi Riia Botaanikaaias jalutades ühe viljaga taskusse pistis. Praegu on kahar puukene juba mitme meetri kõrgune. Olgu kohe öeldud, et ka kõik teised aias kasvavad magnooliad ning enamik muid ebatavalisi puid ja põõsaid on kirglik taimehuviline ise seemnest kasvatanud, aga sellest edaspidi.

“Hondo magnoolia on laiuva võraga ning vajab ruumi, et end näidata. Valged peene aroomiga õied on suured, 10–12sentimeetrise läbimõõduga. Õied puhkevad puul enam-vähem ühel ajal ning püsivad umbes nädala. Kuna ta õitseb nii lühikest aega, siis seda hinnalisem see õitsemine on. Eriti vahva on just öösel vaadata, kuidas õied pimeduses raagus okstel helendavad. Ta on meil üks külmakindlamaid magnoolialiike,” räägib aednik oma kasvandikust.

Samal ajal ja samamoodi, enne lehtimist, õitseb ka kirss-kontpuu (Cornus mas), mille väikesed sarikõied on kollased. Maapinnal ühinevad esimeste õitsejatega krookused.

Dendroloogiliste eksperimentide jaoks on Häädemeeste igati sobiv koht. Suur Liivi laht mahendab talvekülma ning pikendab sügisel kasvuaega, Riia ja Salaspilsi Botaanikaaiast on aga hea lähedal käia põnevate taimede seemneid hankimas.

Tõnu krunt asub sanglepalodu ääres, mille taha jäävad mereäärsed põllud. Kõrge võpsik kaitseb hästi tuulte eest, mis merelt üle lageda välja tuhisevad.

Eesti vanima magnoolia järeltulija

Teravalehise magnoolia (M. acuminata) õitsemise tipphetked olid eelmisel aastal juuni algul. Umbes seitsme meetri kõrgune puu on kasvanud Eesti suurima ja vanima, Vastse-Prangli mõisa aias kasvava ligi saja-aastase magnoolia seemnest, praegu on ta juba paarikümne aasta vanune.

Suured sinakad õienupud on püsti nagu küünlad, õied on kollakad. Tõnu märgib, et täiesti lahti õied ei lähegi ning juhib siis tähelepanu lehtedele: “Vaadake, need on samuti väga ilusad!”

Samas kõrval kasvab teinegi teravalehine magnoolia, aga tema on “läti verd” ehk siis pärit Salaspilsi Botaanikaaiast. Samuti seemnest sirgunud. Kaks puud on justkui elukaaslased, vajalikud teineteisele tolmlemisel, et saada paremat seemet. Isetolmlemise seemnest kasvavat viletsamad taimed, väidab suurte kogemustega paljundaja.

Teravalehised magnooliad on koonusja võraga ega kipu oma kasvataja sõnul laiutama. Tõnu üpris väikesel ja kitsal krundil võivad nad rahus kasvada, võib-olla on kunagi lausa 20 m kõrgused. Lehtedel on ilus tume-kuldkollane sügisvärv ning puu hakkab neid langetama küllalt hilja, alles oktoobri lõpus – novembri algul.

Suure põõsa kujuline Sieboldi magnoolia
(M. sieboldii) on umbes kümneaastane. Ta on paksult õienuppe täis, aga kahjuks pole need veel juuni algul, Maakodu külaskäigu ajal avanenud.

Tõnu: “Talvekülma puu ei karda, küll aga võivad õitele liiga teha kevadised hiliskülmad. Talle ei meeldi ka suvel liigne kuumus. Sageli õitseb Sieboldi magnoolia sügisel veel teist korda. Õied on 5–6sentimeetrise läbimõõduga, helevalged, südames on roosad tolmukad.”

Pakane kujundas põõsaks

Varimagnoolia (M. tripetala) viljus Tõnu aias esimest korda 2010. aastal. Tema ainukesest viljast sai aednik kuus seemet, mille külvas maha. Järgmisel aastal oli vilju juba massiliselt ning nüüd ootab uut omanikku terve lavatäis varimagnoolia-beebisid,
5 cm kõrguseid aastavanuseid taimekesi.

Tõnu aias kasvav varimagnoolia on suur õhulise võraga põõsas. Temast ei saanud sellepärast puud, et 2002/2003 talve pakane (–33°) võttis ta maani maha, kuigi varasematel talvedel elas puu –30° külmad vapralt üle. Nüüd on ta tore põõsas, aga omanik kurdab, et “võtab ruumi”.

Varimagnoolia õitseb juuni algul, õied on umbes 15cm läbimõõduga ja korraga on puul lahti 3–4 õit. “Ta õitseb omapäraselt, nii-öelda järk-järgult. Õied näitavad end öösiti, hommikul tõmbuvad koomale. Lõhn on huvitav,” kirjeldab aednik oma kasvandikku. Varimagnoolial köidavad pilku ka tohutult suured lehed, mis on peaaegu poole meetri pikkused.

Soulange’i magnoolia (M. x soulangeana) on sirgunud aga Riia Botaanikaaias kasvava suure puu seemnest. Noor puuke on vapralt üle elanud ka 30kraadised pakased. Tõnu ootab kannatamatult, millal too lõpuks oma tulbikujulisi õisi näitab: “Need on vapustavad: õielehed on väljast tumeroosad, seest valged.” Loodetavasti saab neid paari-kolme aasta pärast näha.

Magnooliad lummavad põhjamaa inimesi oma muinasjutuliselt mõjuvate suurte ja lihavate lihtõitega, Tõnu peab väga eriliseks ka nende vürtsikat lõhna, milles aimub kõige selgemalt kaneeli. Enamik liike lõhnab, mõnus aroom on ka koorel, lehtedel ja viljadel.

Igal taimel oma lugu

Aias kasvavaid võimsaid magnooliaid vaadates tundub uskumatu, et Tõnu on nad kõik ise pisikesest seemnest üles kasvatanud: “Esimene katsetus läks siiski aia taha. Külvasin Taga-Karpaatiast Užgorodist toodud seemneid, kuid need ei läinud kasvama. Siis avastasin, et siinsamas Riias kasvavad ju ka magnooliad, millelt saab seemet hankida.”

Lisaks Lätile on kollektsionäär toonud seemneid loomulikult Eesti botaanikaaedadest, Soomest Mustila arboreetumist ja Kaug-Idast mägimatkadelt.