Nõuanne: nutikalt tehtud peenrad
Papipeenar
Kui teete peenra kohta, kus on tugev murukamar, tasub kasutada papipeenra tehnikat. Laotage papitükid maapinnale. Tähtis on, et need kataksid üksteist servast vähemalt 15 cm – siis ei saa umbrohi papi vahelt välja tungida. Kui valitud kohal kasvab kõrge rohi, niitke see ära ja jätke papi alla. Kui vihma pole olnud ja maapind on kuiv, tuleb pappi kasta.
Papi peale pange muruniide. See kiht ei tohi olla väga paks (mitte üle 10 cm), muidu tekib anaeroobne lagunemine, mis pole hea. Järgmiseks laotage kiht sõnnikut, seejärel kompostmulda, peale pange suhteliselt paks kiht põhku (veidi üle 20 cm).
Lilleorus istutasime ja külvasime papipeenrale maitsetaimi. Sobival kohal lükkasime põhu veidi eemale ja lisasime mulda, kuhu sisse panime istiku/seemned. Pärast lükkasime põhu tagasi.
Lõigake maha peenra äärtes kasvavad umbrohud, pange need ja läbi põhu tungivad umbrohud peenrale multšiks.
Tihti kasutatavad või palju hoolt vajavad elemendid (nt tarbetaimed, koduloomad, rajatised) peavad permakultuuri tsoonide printsiibist lähtudes olema elumaja lähedal. Kui maitsetaime- või salatipeenar rajada maja/köögi juurde ja sealt tihti söögi peale rohelist tuua, on peenar kogu aeg silma all ja umbrohi ei jõua võimust võtta, tärganud rohu kitkute kohe ära. Ka saaki sööte rohkem, kui peenar on n-ö käeulatuses.
Kuhikpeenar
Kõrvitsatele kuhikpeenart tehes kaevasime maalapilt kõigepealt välja mättad. Süvendi täitsime vanade puunottide, okste, risu ja muu orgaanikaga, nende peale panime kihi sõnnikut. Väljakaevatud mättad keerasime tagurpidi ja panime järgmiseks kihiks, seejärel laotasime komposti ja kõige peale põhumultši.
Kihte laotades jälgige, et lämmastikku sisaldav materjal (sõnnik, värske rohi, kompost) vahelduks süsinikurikaste kihtidega (põhk, oksad, lehed jne).
Kuhikpeenar toimib hästi kuivaga, kuna puit jm orgaaniline mass aitab hoida niiskust.
Kõrgpeenar
Liigniiskes kohas saab köögivilja kasvatada tõstetud peenras. Kõrgpeenar soojeneb kevadel ka kiiremini. Kui peenar on multšiga kaetud, lükake see kevadel paariks päevaks eemale, et päike mulla kiiremini üles soojendaks ja saaks hakata külvama-istutama.
Kui kõrgpeenar ümbritseda piirdega (lauad vms), on juurumbrohul sinna raskem pääseda. Lapsed ja koduloomad ei jookse siis peenrast ka üle.
Peenarde vahed multšige või pange haljasväetise (nt ristik) alla. Viimast peab saama vahelt niita.
Kokteilipeenar
See on segapeenar ehk n-ö Tootsi peenar, kus kasvavad eri kõrguse, kasvukuju ja valmimisajaga taimed. Kooslust kokku sobitades arvestage nii taimede maa-aluste kui maapealsete osade kasvuga.
Lilleoru kokteilpeenras olid mõned kõrgusesse kasvavad taimed (oad, lehtkapsas), mõned puhmikud (aedsalat, kress-salat, rukola) ja juurikad (peet). Vahele torkasime sibulat ja porrulauku.
Kuna saak ei valmi korraga, tuleb peenra juures pidevalt käia – saagikoristus ongi siin hooldus. Näiteks kui peete sai liiga tihedalt, võib osa pealseid ära süüa (sobivad hästi nt omleti sisse).
Maasikatorn
Maasikataimed istutasime vanadest suhkrukottidest tehtud tornidesse. Kõrgusesse pürgiv torn on hea lahendus, kui ruumi on vähe, sinna ei pääse ligi ka umbrohi.
Vaja on vana suhkru- või kartulikotti, kive, kruusa, mulda/komposti ja torujuppi.
Kivid paigutasime koti alla, et see maaga kokku ei puutuks. Koti keskele panime toru (läbimõõduga u 20 cm). Täitsime toru kruusaga ja ümbritsesime mullaga. Kui kott sai mulda täis, eemaldasime toru. Koti külgedele tegime taimede jaoks augud.
Torni kastes valate vee keskel paiknevale kruusaringile, sealt valgub vesi mööda kive alla ja jõuab nii kõikide taimedeni. Tornis on tore kasvatada ka ürte.
