Purpur-siilikübar toob tervise

Purpur-siilkübar (Echinacea purpurea) pärineb Põhja-Ameerika lõunaosa laialdastest preeriatest. Indiaanlased kasutasid teda antiseptilise vahendina, samuti põletike, kõikvõimalike valude ja maohammustuse korral. Taime mahlaga pesid indiaani šamaanid oma käsi, enne kui asusid tähtsate toimingute juurde. Euroopas sai purpur-siilkübar tuntuks juba 1699. aastal, kuid kultiveerima hakati teda ulatuslikumalt 19. sajandi lõpupoole ning laiemalt ravimtaimena kasutama alles alates 20. sajandist.

Purpur-siilikübar ehk punane päevakübar on kõigile tuntud sügislill. Tema purpurroosad õied on heades tingimustes kuni kaheksa sentimeetrit laiad, õitseb see taim juulist kuni sügiskülmadeni ja on seetõttu väga levinud sügisene värvitooja püsikupeenardes.
Põhitoimelt on taim immuunsüsteemi tugevdaja ja põletikuvastane. Ta suurendab vastupanuvõimet nakkus- ja külmetushaigustele, haigestunul kergendab põdemist ja kiirendab paranemist. Peale selle toimib ta hävitavalt veel mikroobidele, seentele ja viirustele. Loomkatsetega on tõestatud eriline rakutoksiline toime kasvajatesse.

Purpur-siilkübarat kasutatakse põhiliselt tinktuurina, keskmiselt 20 tilka korraga (täpsem info pakendil). Sügiseti ja kevaditi sobib siilkübar haigestumist ennetava vahendina suurendamaks organismi vastupanuvõimet.
Soovitustes ei olda alati üksmeelel: mõnede riikide ravimiametid on seisukohal, et külmetushaiguste ennetamiseks ei tohiks kõnealust taime kasutada, sest selline toime ei ole korralikult tõestatud. Tootjatel soovitatakse koguni vastav väide pakendilt kõrvaldada.

Kui tarvitamisõpetusest kinni pidada, siis tõenäoliselt ohtu pole. Kuid suurtes annustes ja kestval kasutamisel võib purpur-siilkübar põhjustada sügelust, turseid näo piirkonnas, hingamishäireid, peapööritust, muuta vererõhku. Tõstab mõnevõrra kehatemperatuuri. Ei soovitata tarvitada üle kaheksa nädala järjest.

Igal juhul on seda kaunist ja kasulikku taime kasvatatud ning ravimtaimena pruugitud aastasadu, see, kas keegi tema toimet tõepäraseks peab või mitte, jäägu juba igaühe enda otsustada.

Kasutatud kirjandus:
1. Paju, Aili 2003. Kui taimed räägiksid. Maalehe Raamat.
2. Väinsaar, Tiiu 1997. Ürte oma aiast. Maalehe Raamat.