Ühel soojal ja veel väga suvise moega septembripäeval olime loomaaia väravas platsis, et kohtuda Hannes Maripuuga. Tema on loomaaia haljastaja. Täpne ametinimetus ja aukraad ununes järele pärida, sest kohe sukeldusime tema kannul võõramaiste taimede ja muidugi ka loomade maailma, kes jalamaid palju kaalukamaid küsimusi esile kutsusid.

Teekond algas kartulipõõsaste alleega. Nood meie tingimustes ei talvitu ja kaevatakse sügiseti üles, et kasvuhoonesse varjule viia. Iseenesest näevad kartulipõõsad üsna suvaliselt seda nägu välja, et võiksid aastaringi õues elada – sellised petlikult lihtsa moega kauged eksoodid on nad.

Paremale põigates hakkasid n-ö taimsed maiuspalad juba kubinal tulema. Esmalt suur ja lai vahemereline peenar, kus loorberite all vaheldusid uhked rosmariinipõõsad karrilõhnaliste helehõbedaste ahtalehise käokulla (Helichrysum italicum) põõsapuhmastega. Need kõik kolm liiki on meil lootusetult talvehellad ja viiakse peagi lähedalasuvasse kasvuhoonesse ära. Üsna omamoodi nägid välja rohekad santoliinid. Nood on “nii ja naa”. Ehk siis vahel talvituvad hästi, vahel mitte.

Peenra uhkuseks ja alalisteks asukateks on neli plaatanit, kõrgeim nii 10 jala ehk 3 m kanti küündimas. Läinud mõrvartalv näpistas neil vaid viimase aasta kasve. Puukesed on umbes kuue aastased, seemned korjatud Pariisist. Laiade lohmakate lehtedega vahtralehine plaatan ei üllata mõne aasta pärast Eestis loodetavasti enam kedagi – too on osutunud üllatavalt vastupidavaks.

Kuid loomaaia plaatanid tundusid kohe esmapilgul natuke teistmoodi. Sügavamalt lõhestunud lehed ja nende kiiljas alus näisid pigem viitavat külmaõrnemale idaplaatanile (Platanus orientalis). No see juba oleks alles! Midagi kindlat on siiski veel vara väita. Hannes Maripuu tähendas, et need puud ootavad asjatundlike dendroloogide määramist-takseerimist. Igatahes on nad tõesti iseäralikult ilusad, hoopis erinevad harjumuspärasest vahtralehisest plaatanist.

Teel hülgebasseini poole möödusime igasugu taimtegelastest, kelle kõigi ülestähendamisega ma teid siinkoha vaevama ei hakka. Pilkupüüdvaimaks osutus troopiline peenar igat värvi õitega lantaanipõõsaste ja vohavate banaanidega. “Siin on meie karilasekasvandus,” osutas Maripuu lantaaniõite kohal sagivatele putukapilvedele. “Talvel on kasvuhoone neid nuhtlusi täis.” Kuid samas on ka lantaanid ise paras nuhtlus. Muidugi mitte meil. Siinmail sureks nad kohe külmade saabudes. Küll möllavad nad aga troopikas, olles muutunud mitmel maal murettekitavalt invasiivseks võõrliigiks, lämmatades näiteks Havai saarte looduslikku taimestikku.

Hülgebasseini ja pisut kummastavate okassigade vahelt jõudsime punaviljalise tuliastla (Pyracantha) võsastikuni. Tolle kuni paarimeetrised harud elasid selle talve üle! Kasvukoht on üsna päikesele avatud. Unustasin küsida, kas nad seal neid ka kuidagi hilistalvel varjutavad või ei. Sest juba paelusid pilku läikivtumeroheliste lehtedega loorberkirsipõõsad. Sügisel kaua lehes Henri kuslapuuväädid olid muidugi ka huvitavad. Ja Lõuna-Ameerikast pärit igihaljad pukspuulehised kukerpuud, kes on siiski üsna õrnukesed meie kliimas.

Kuid peatähelepanu koondus siiski loorberkirsipuudele. Neid jagus seal mitut sorti. Sordihullus on tabanud ka seda liiki. Enamasti ei osanud ma nendes sortides mingit teab mis erinevust märgata. Vaid madal püstiste lehtedega ‘Otto Luyken’ oli selgesti isesugust nägu. Aga kõige jõudsamalt viskavad, kuni 6 jala kõrgused ‘Herbergii’d oma 6 tolli pikkuste lehtedega näisid täitsa põhiliigi moodi. Hannes Maripuu selgitas: “Tegelikult ei karda loorberkirsid niivõrd meie külma kui kevadist päikest. Piisab vaid vähesest märtsipäikesest, kui juba saavad nad põletusi.” Tjah, vaenulik on see meie kliima igihaljaste lehtpõõsaste vastu.

Ometi on harilik loorberkirsipuu (Prunus laurocerasus) siinmail kõigist võimalikest igihaljastest lehtsetest põõsategelastest kõige ilusam ja silmapaistvam ja loodetavaste peagi rahva seas ka ihaldusväärseim. Õigus, rodod on küll ka, ent nood kätkevad endas mingit isemoodi kanarbikuliste sugukonna meeleolu. Roosõieliste hulka kuuluv igihaljas loorberkirsipuu jääb siiski kõige eksootilisemaks talvehaljuse toojaks, kes siinmail võimeline kasvama. Tore on tema puhul see, et ta ei nõua mingit eripinnast, vaid vohab rõõmsasti ka üsna lubjarikkal maal. Ja varasuvel (Vahemere ääres juba aprilli algul) valgetest õisikuküünaldest hoovav tugev magus toomingalik lõhn…

Kasutasin juhust ja poetasin mõned küpsed mustjad viljad taskusse. Loorberkirss on üks mu suuremaid lemmikuid, neid pole aias kunagi liiga palju! Udemeline poolkiilas, nagu kiiritada saanud närtsinud peakupliga linnuolevus vahtis mu näppamist üsna osavõtmatu pilguga pealt. Marabu. Miks küll peenele šokolaadile on antud sellise groteskse välimusega raipesööja nimi? Läheduses tõstsid ahvid millegipärast kisa. Suundusime edasi uute taime-, linnu- ja loomakohtumiste poole.

Järgneb...
(Teine lugu ilmub Aialehes esmaspäeval)