Kuna istutuskoti kasutamine tundus lihtne, ning lisaks põhiväetisega väetatud aluspinnaseosa sisaldas kott ka eraldi lisaväetise osa, saigi otsustatud siiski kasvatuskottide kasuks.

Taimede kasvatamiseks kasutasin suuremaid, 70 l istutuskotte, kuhu mahtus kasvama 3-5 taime. Osadel kordadel sai kasutatud ka väiksemaid, 35 l istutuskotte, mis samuti täitsid oma rolli korralikult. Kõigepealt sai koti alused avad lahti lõigatud, et liigne vesi pääseks välja. Seejärel sai valitud kasvuhoones istutuskottidele sobilikud asukohad ning alles siis sai sisse lõigatud ettenähtud kohtadesse istutusaugud. Ühte istutuskotti istutasin kolm tomati- või paprikataime või viis kurgitaime.

Kui istutuskottides köögivilja kasvatades pole väetamine enam vajalik, siis kasta tuleb taimi ikkagi. Et kastmisvesi taimi ei kahjustaks, on kotil märgitud kohad, kuhu kastmisvett valada. Oma kasvuhoones kasutan tilkkastmissüsteemi. See on mugav ja taimede jaoks parim lahendus. Sellega kastes saab taim just nii palju vett kui vaja ning pole ohtu, et ta jääks liiga kuivale või tekiks liigniiskus. Oluline on siinjuures muidugi varuda piisavalt suur anum, kuhu süsteem ühendada.

Nüüdseks olen oma kurke, tomateid ja paprikaid kasvatanud istutuskottides kaks aastat. Ja tulemusega väga rahul. Toitaineid jagus kasvuperioodiks piisavalt ning ruumipuudust neil samuti ei tekkinud, eriti kui ise hoolsalt laiutavaid taimi kärpida.

Istutuskottide plusspooleks on ka see, et pärast hooaja lõppu võib kottide sisu puistata aiamaale mulla parendamiseks, raputada põõsaste alla või kompostihunnikusse. Tühjaks jäänud kasvuhoone korrastamine on väga mugav. Talvel saab tühja ja korrastatud kasvuhoonet kasutada mööbli vms panipaigana.

Kottides kasvatamisel on ka oma miinus – nende kõrge hind. Peab tunnistama, et 10 või rohkema koti ostmine igal aastal kujuneb liiga kulukaks. Seetõttu sobib see pigem neile, kes kasvatavad taimi pisikesel rõdul või kelle kasvuhoone on väike. Kotis kasvatamine on hea lahendus ka neile, kes pole kindlad, kuhu ja millised peenrad rajada.