Lihtsaim viis taimele vajalike toitainete andmiseks on kasutada granuleeritud täisväetisi, mis puistatakse ümber taime ja segatakse mulda. Graanulid lahustuvad mullas niiskuse mõjul – seega kiirendab kastmine sooja ja kuiva ilma korral toiteelementide kättesaadavust.
Suurte sadude korral lahustuvad aga kõik toiteelemendid korraga ja taim ei suuda neid otstarbekalt tarbida. Tekib üleväetamise oht ning pinna- ja põhjavette uhutud toitained saastavad loodust.

Selleks et taimi ühtlasemalt väetada, jagage väetis väikesteks kogusteks ja kasutage neid korduvalt kasvuperioodi jooksul, ka võib kasutada pikatoimelisi väetisi.

Leheväetamine

Lehtede kaudu väetamise tulemus on kõige kiirem, sest jääb ära viivitusmoment, millal toiteelemendid jõuavad juurtest taime maapealsetesse osadesse. Samuti on väiksem toiteelementide kadu, sest need jõuavad otse taime ega sõltu mulla happesusest ja niiskusest. See on eriti tähtis kiire kasvu faasis või kui soovitakse, et taim õitseks ja viljuks ühtlaselt ning rikkalikult.

Lehe kaudu väetamine on eriti tõhus siis, kui taim on mingil põhjusel kannatada saanud, näiteks oli ebasoodne talv või jäi taim kuivale, ei suuda omastada mullast mingil põhjusel vajalikke toitesoolasid jne. Leheväetamine taastab kiirelt hea kasvu ja elujõu.

Et taim suudaks lehe kaudu omastada mineraalaineid, peavad lehed olema terved või minimaalsete kahjustustega. Leheväetamist ei maksa teha kuumal päeval, kui aurustumine on kõrge, sest siis võivad toitesoolad kuhjuda lehe pealispinnale ning põhjustada põletust. Sobiv aeg on õhtuti või poolpilves ilmaga. Põletuse ohtu pole varjus kasvavatel taimedel.

Kastmistki tuleb õppida

Mullas muutuvad toiteelemendid taimele kättesaadavaks alles siis, kui on lahustunud vees ja nõrkades orgaanilistes hapetes. Seega on väga tähtis mulla niiskus, s.t kastmine.
Kastmine

Paar nädalat põuda toob eredalt välja kastmisvead. Tuleb tükk aega õppida, kuidas ja millal kasta nii, et oleks paras ja mitte liiga kuiv ega märg.

Kastmise põhireegel on: pigem harva, kuid põhjalikult; märjaks peab saama muld kogu juurte ulatuses.

Igapäevane kerge kastmine kujundab välja pinnapealse juurestiku. Sellised taimed on nii põua- kui külmakartlikud. Samuti tõrjub niisugune kastmine hapniku mullast välja, eriti juhul, kui kasutatakse peenravaipa ja kooremultši. Peenravaiba alla tekib vähese kastmise korral viltjas juuremass, liigniiskuses aga õhuvaene haisev ollus.

Taime veevajadus sõltub mitmest tegurist ja päris ühest valemit ei ole, et puule 30–40 liitrit ja põõsale 20 liitrit, kuigi laias laastus peab see paika.

Võib üritada kasutada järgmist reeglit: valades 1 m²-le 10 liitrit vett, saab pinnas märjaks 10 cm sügavuselt, 30 liitri korral 30 cm sügavuselt. Ärge valage nimetatud koguseid korraga laiali, vaid andke järk-järgult, et vesi jõuaks imenduda.
Kasvuhoone kastmine

Kõige parem oleks taimi kasta loodusliku vihma-, järve-, tiigi- või jõeveega, kuid sobib ka eelnevalt soojenenud trassivesi. Kastes läbi kastekannu sõela või vooliku otsa käiva pihustiga, jõuab vesi enne mahalangemist samuti pisut soojeneda ja rikastuda hapnikuga.
Veekulu on väiksem, kui kastate õhtuti või poolpilves ilmaga. Roose, aed-leeklilli jt seenhaigustele vastuvõtlikke taimi kastke pigem varahommikul, et vähendada haigestumise ohtu.

Kõige suurem veetarve on taimedel õitsemise ajal ja vahetult enne seda, samuti viljade valmimise perioodil. Õige mineraalse väetamisega võib taime veekulu tunduvalt vähendada, sest siis oskab ta olemasolevat vähest vett otstarbekamalt kasutada.