Väike plaatanisalu Hiiumaal oleks täitsa tore
Eestis on plaatanit peetud kauge lõunamaa puuks. Selliseks, kes siinseid karmisid talvesid üle ei ela. Huvitav, kas nõukogude ajal üldse keegi proovis kusagilt, näiteks Taga-Karpaatiast, plaataniseemneid tuua ja Eestimaa mulda pista? Või peeti katset nii lootusetuks, et üldse ei üritatudki?
Eks vahepeal ole väga karmisid talvesid siiamaile eksinud, mandril lausa alla minus 40kraadiseid. Tegelikult ega Hiiumaagi kiidelda saa - record -34 kraadi. Aga esiteks on säärane pakane üliharv ja teiseks väidab kirjandus plaatani üllatavalt külma taluvaks. Siin-seal antud 3. tsoon on muidugi mõtetus, pigem ikka võiks rääkida 6. tsoonist (Eesti rannikuala ja saared).
Kui rääkida plaatanite kasvatamisest Eestis, siis arvatavasti on üsna kahtlane valik me oma Euroopast (Kreeka) pärit idaplaatan (Platanus orientalis). Lausa Slovakkias leiduvat üle 20 m kõrgeid idaplaataneid, kuid Slovakkia kliima on märksa leebem kui Eesti oma. Meil tuleb kõne alla lääneplaatan (Platanus occidentalis), eeskätt aga vahtralehine plaatan (Platanus x acerifolia), kes on kahe eelmainitud liigi väga elujõuline hübriid.
Vahtralehine plaatan on lääneplaatanilt pärinud suurema külmakindluse. Lääneplaatan levib looduslikult Ameerikas, areaali põhjapiir ulatub Suure järvistuni, otsaga isegi Kanada lõunaotsa. Levilas ulatub iga-aastane miinimum -34 kraadini, absoluutne miinimum -40 kraadini. Eks seal ole suved soojemad kui Eestis, mistõttu plaatanid saavad karmiks talveks paremini valmistuda. Lääneplaatan on sage jõgede kaldaaladel, taludes hästi ajutisi üleujutusi, välja arvatud suvisel kasvuperioodil.
Viimane tõik toob meelde Hiiumaa sügisest kevadeni liigniisked mereliivatasandikud. Ka mu kodumets on säärasel pinnasel. Ometi suudavad seal looduslikult elada tamm ja isegi sarapuu. Seega miks mitte suurepärane kasvumaa ka plaatanile?
Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut. Võtame või hoiatava näitena 1886. aastal Sangastesse rajatud pöögikultuuri, mis 40aastaselt oli juba üle 10 m kõrgune, ent külmus tagasi 1939/40 talvel. Tol talvel hävis isegi üle 2/3 Eesti õunaaedadest. Kuid teisalt, ega siis taolise uue mõrvartalve ootuses saa elu ja katsetamine seisma jääda.
Eesti oludes tuleb plaatanitest kõne alla küllap põhiliselt vahtralehine plaatan, kuna too on hõlpsamini hangitav kui lääneplaatan. Muide, mõlemad kasvavad üsna võrdväärselt hästi Kaunase botaanikaaias. Ma ise soetasin vahtralehise plaatani istiku 2007. aastal Nurga puukoolist. Järgnev talv tuli ülileebe, 2009. aasta oma mõõdukas, kaks järgmist aga üpris karmid. Talved olid pikad, miinimum ulatus 25 kraadini. Tänavune talv ei jäänud miinimumtemperatuuride poolest teps alla, visates paaril korral -26 kraadi ära. Noor plaatan elas läinud talved vaevata üle, tagasi külmus vaid paari tolli jagu võrsetippe. Meie oludes kasvab plaatan septembri lõpuni ega jõua talveks üleni puituda, seega ühe-kahe pungavahe jagu võrsetippude külmumist on täiesti arusaadav. Kuna eelmine suvi ja sügis olid väga soojad, võimaldades taimedel talveks hästi ette valmistuda, siis usun, et ka tänavu pole plaatanile suurt häda sündinud.
Plaatani puhul meeldib mulle iseäranis tema tubli kasvukiirus. Eelmise sooja suvega viskas latv ligi 3 jalga ülespoole. Seega juba nii 10 aastat peale plaatani istutamist võiks plaatanist saada üsna korraliku noore, suvel päikese eest varju pakkuva puu. Eks muld pea muidugi soovitavalt olema viljakas ja kogu kasvuperioodil piisavalt niiske. Niiskust näikse plaatan armastavat, ehkki juurdunult taluvat hästi ka põuda. Vaid õhukesemullalised paepealsed talle ei meeldivat.
Mullu kevadel korjasin vahtralehise plaatani seemneid Itaaliast Garda järve äärest. Pärit seega väga soojast paigast, eks näis, kuidas seemikud tänavuse talve üle elavad. Sügisel sai seemneid korjatud ka Ungarist ja Bratislavast. Ometi sattusin eelmise aasta jõulukuul järjest sagedamini kiikama oma koduaia noore plaatani poole. Lõunast toodud seemnete puhul võtab aega, enne kui selgub, kes kui vastupidav on. See puuke on end aga juba üle ootuste hästi tõestanud. Ja kuna plaataneid olla hõlbus paljundada ka pistokstest, siis mullusel vihmasel jõululaupäeval võtsingi oma plaatanilt veidi matti.
Kasutasin viimase aasta pikki võrseid, enamasti jäi pistoksale kolm punga. Alumise punga alt tegin viltulõike, ülemise pealt risti. Pistoksad torkisin kohe maasse, peale kiht männiokkamultši. Hiljem netist uurides selgus, et olingi valinud plaatani pistokste tegemiseks õigeima aja, sest soovitatakse just detsembrit-jaanuari. Sel ajal tehtud pistokste loomulik juurdumisprotsent olla kõrgeim. Eks saab näha. Kui tõesti ei peaks õnneks minema, siis jääb ka veel juulikuine poolpuitunud haljaspistikute tegemise võimalus.
Kas ma tulevikus omale just terve plaatanimetsa istutan, ent üks väike plaatanisalu oleks täitsa tore küll. Ja usutavasti täiesti võimalik ka. Võibolla saab vahtralehisest plaatanist Lääne-Eesti aedades kunagi täiesti arvestatav ilupuu.
