Väliselt meenutab see kuulsusrikas delikatesstaim suuresti meilgi levivat tüütut umbrohtu – karuohakat. Sarnasust toetavad tugev, sügavale mulda tungiv juurestik, kattuv lehtede kuju, püstine, kiirelt pikkusesse sirguv ja väheharunev õisikuvars, mis kannab mitut õisikut.

Viimaseid katvad välised soomuselaadsed lehed on värvuselt kas rohelised või violetsed.

Söögiks puhkemata õisikupungad

Inimesed söövadki tegelikult artišoki veel puhkemata suuremõõtmeliste õisikupungade osi.
Kujult on koristatud õisikud kas kerajad, koonilised või osaliselt lapikud.

Paraku annab taim suhteliselt vähe saaki. Selleks et saak oleks koristusajaks piisavalt suur (läbimõõt 10 cm või rohkemgi) ja kopsakas (300–400 g), jäetakse taimele arenema kõigest üksikud õisikud.

Saagikogujad tegelikku õieilu ei oota, sest õisikud lõigatakse taimelt tingimata enne puhkemist, siis, kui kattelehed alles hakkavad avanema.

Artišoki kõrget hinnataset tingib seegi, et tegu on suhteliselt külmaõrna kultuuriga. Juba paar külmakraadi võivad saatuslikuks saada nii väärtuslikule saagile kui ka taimele tervikuna.

Artišoki kuulsuse tõusud ja mõõnad

Kasutust vääriva terviseturgutajana tundsid artišokki juba iidsed egiptlased, sest selle taime kivisse raiutud kujutisi on leitud isegi sealsetest templitest. Egiptuses tunti taime ka ohverduse ja viljakuse sümbolina.

Seedimist soodustava hõrgu suupalana hindasid seda ohaka sugulast ka söömisorgiatele pühendunud Antiik-Rooma ülikud. Ja õigesti tegid, sest nüüdisajal on tõestatud artišokis leiduvate ühendite stimuleeriv toime maksa talitlusele.

Artišoki söömine tõhustab sapi sünteesi ja selle eritumist sapipõiest ning kiirendab rasvase toidu seedumist, samuti aitavad taimes leiduvad kergelt mõrkja maitsega ühendid ergutada seedenäärmetest ensüümide eritumist.

Kiirendades maksa ja soolestiku vahelist sapiliikumist, on artišoki-preparaatidel ka mõningane kolesterooli üldtaset langetav toime. Võtmeühend nende talitluste soodustamises on tsünariin. Siit ka selle taime isutõstev toime ning sajanditega kulinaarias kinnistunud tava pakkuda artišokki just eelroogade nimistus.

Tasub teada sedagi, et artišokk soodustab organismist liigse vedeliku väljutamist. Antiikkultuurides väideti artišoki eritusfunktsioone soodustavate mõjude kohta lihtsustatult, et need aitavad “halba verd puhastada”.

Keskajal oli artišoki tarvitamine kloostrielanikel suisa keelatud. Põhjus oli lihtsamast lihtsam, nimelt usuti, et selle taime söömine tõstab tarvitajatel suguiha.

Artišoki uus populaarsuslaine algas XVII sajandil Prantsusmaal ja see lähtus kuningakojast.

Lihtrahva toidulaual oli artišokk kõrge hinna tõttu ülimalt harv külaline, kuid seda enam hinnati seda “köögiviljade kuningat” jõukate inimeste söögilauas. Muide, suur hulk Prantsuse köögis levinud artišokiretseptidest pärinebki sellest ajastust.

Küpsetamiseks, keetmiseks, säilitamiseks

Seda kuninglikku köögivilja süüakse peamiselt aurus keedetult, hautatult, lisanditega ahjus küpsetatult või viiludena praetult koos kastmetega.

Delikatessi staatuses artišokk sobib rohkem ikkagi iseseisvaks roaks, mida võib süüa nii kuumalt kui külmalt. Ka maitselisandite tasandil eelistab see kuninglik köögivili lihtsust, sageli piisab soolast ja purustatud mustast piprast.

Artišokk kõlbab ka lisandiks teistele köögiviljadele, sobib edukalt riisi ja pastatoitude juurde ning salatitesse.

Artišokk sisaldab rohkesti aromaatseid ühendeid, kusjuures selle maitse iseloomustamiseks kasutatakse selliseid omadussõnu nagu pähkline, kergelt mõrkjas, sellerit meenutav.

Naturaalsel kujul on artišokk küllaltki lahja suutäis, sajagrammine portsjon seda delikatessi annab sööjale kõigest 40–60 kilokalorit. Naturaalse artišoki põhiline toiteline väärtus tuleb seeduvatest süsivesikutest (ligi 10%) ja valkudest (kuni 3%), rasvu on selles delikatessis minimaalselt.

Vähese kalorisisaldusega suutäis

Artišoki üldkalorsuse näitu ei tasu siiski üksüheselt võtta, sest seda taime süüakse tavaliselt vägagi kaloririkaste lisanditega, nagu või, oliiviõli, majonees, rõõsk koor, dipikaste jne.

See hinnaline suutäis pole ka eriline vitamiinide ja mineraalainetega varustaja, sest tavakodaniku menüüs on artišokk pigem ülimalt harv kui sage külaline.

Värske artišoki koostisest võime siiski leida mõningal määral B-rühma vitamiine, eriti just folaate ja C-vitamiini. Tasub siiski teada, et toiduvalmistamisviisid (keetmine, aurutamine, ahjus hautamine) vähendavad nende sisaldust.

Oluline teave on seegi, et kuumtöötlemine ja õhuhapniku juurdepääs põhjustavad artišoki tumenemist.

Selle vältimiseks soovitatakse keeduvette lisada sidrunimahla või sidrunhapet.
Mineraalidest on naturaalses artišokis rohkelt kaaliumi ja magnee-siumi, mikroelementide sisaldusest võiks mainida rauda ja tsinki.

Et artišokkide töötlusel on kaod suhteliselt suured ning aegagi kulub palju, siis ratsionaalsem on osta loo nimitegelast konserveeritud kujul.

Sellisel juhul peab aga arvestama ka säilekeskkonna mõju nii koostisele kui kalorsusele. Näiteks õlis säilitatud artišokk on vägagi kaloririkas suutäis. Konserveeritud (eeskätt soolatud) artišokid sisaldavad jällegi rohkelt naatriumi, mis pärineb keedusoolast.

Äädikalahuses marineeritud õisikud paistavad silma rohke orgaaniliste hapete sisaldusega. Tõsi, artišoki marineerimiseks eelistatakse tavalisele äädikhappe lahusele aromaatset veiniäädikat.

Artišoki biokeemilisele koostisele kõige säästvam talletusviis on sügavkülmutus.