Maja ja aiailuks võib neid peenrale istutada siis, kui üle 10-kraadised öökülmad on möödas ja muld tahenenud. Lillemüüjad kinnitavad, et alla 10-kraadine külm ei tee isegi avamaal kasvavale võõrasemale midagi hullu, õiekesed vajuvad vaid korraks longu. Kohe, kui päike välja tuleb ja soojendama hakkab, on nad taas rõõmsalt valgusesse vaatamas.

Kõige ilusamad aedkannikesed on loomulikult suure õiega, aga need on suhteliselt lühiealised ning haigestuvad kergemini. Ilusana püsimiseks vajab see korralikku hoolitsust: regulaarset kastmist ja väetamist.

Vastupidavam on aedkannikese ja sarvkannikese hübriid, millest kasvatatakse sordirühm "Sorbet". Sellistel on armas väike õis, läbimõõduga 3 cm, kuid neid on rikkalikult ja need õitsevad kogu suve, vajamata selleks eriti väetist.

Sageli juhtub, et aiandist ostetud võõrasemad muutuvad peenral või lillekastis kuu- pooleteise pärast inetuks ja väljaveninuks. Tegelikult ei ole võõrasemad sugugi vaid kevadlilled. Need õitsevad rikkalikult sügiseni, kui kasvukoht on päikeseline. Aedkannikesed ei talu varju. Samuti peab olema muld ühtlaselt niiske ja kord kuus kompleksväetisega toidetud.

Kindlasti tuleb kasuks äraõitsenud õite ära noppimine. Liigniiskust need lilled ei karda, küll aga võivad seenhaigused rikkuda lehti.

Selleks, et võõrasemad end hästi tunneks, istutage taimed lillekasti vahekaugusega 10 cm, peenral 10-15 cm. Kui plaanite nende ilu nautida kogu suve, siis jätke vahekauguseks koguni 20 cm - siis on taimel ruumi laiutada ja kasvada kenaks ümaraks puhmikuks.