Eesti tuntuim metsamoor loob taimetarkade kooli
Irje on ehe näide sellest, et “metsamoorlusega” on võimalik elada nii, et hing rahul. Tema Veetka talus pole iialgi peetud lehmi, küll aga on ta metsamoorina Karula rahvuspargis Kaika kuplite vahel võõrustanud juba ligi 20 aastat külla tulevaid lapsi, koolitanud taimehuvilisi, jaganud retsepte ning valmistanud loodusandidest kõikvõimalikke tooteid.
Nüüdki, tutvustades oma loodavat kooli, mida mõttekaaslaste ringis naljaga pooleks Kunksmooride kooliks kutsutakse, puistab Irje äriideid otsekui varrukast. Näiteks: miks küll keegi pole hakanud müüma poes nõgeseid? Neid leidub ju kõikjal ja inimesed teavad tema häid omadusi – kindlasti leiduks ka ostjaid. Võtku keegi vaid asi ette ja tehku ära. Või miks müüakse meil kõikjal poodides närbunud olekus Itaalia salatikomplekte, kui teadjam inimene võiks ka kohalikest Eestimaa taimedest samaväärse, kuid palju värskema ja väekama suupoolise kokku seada.
Nõiakultuur turistimagnetiks
Just selliseid uusi ärisid ootabki Irje oma koolis jagatavate teadmiste toel võrsuvat. Tegemist ei olevat siiski endale konkurentide kasvatamisega, vaid Irje loodab, et kui loodust tundvaid ja mõistvaid inimesi rohkem tekib, hakkab ka ehk mõni ühine äri idanema. Seltsis aga oleks ettevõtmistel rohkem haaret.
Tõuke kool luua andis folkloori õppinud Irjele ja tema mõttekaaslastele mure, et Eestis oma loodusväärtustesse ja põlvest põlve edasi antavatesse tarkustesse veidi üleolevalt suhtutakse – oma kohalikku asja peetakse ikka enamasti villaseks, kergelt koitanuks ja välismaalaste ees häbenemisväärseks.
“Tunneme hästi India ja Hiina kunste ning filosoofiavoole, aga meie enda mälu ja vägi hakkab ses virvarris kustuma. Meie maarahva nõiakultuur on asi, mida võiks täiesti avalikult väliskülastajatele välja pakkuda, aga mida teeme meie? Pakume külalistele Liptoni teed ja meil pole isegi restoranides võimalik osta kohalikest taimedest, selgelt eestimaiselt identifitseeritud teed ja muid taimejooke,” räägib Irje.
