Suurte põldude keskel asuv Kanni talu on Egle abikaasa Arvo lapsepõlvekodu.

Kui noored siin oma pesa punuma hakkasid, ootas ka uue elumaja ja vanade taluhoonete ümbrus pikisilmi, et keegi nemadki õitsema paneks. Peale eakate õunapuude, mõne tavalise talulillepuhmiku ja kibuvitsade seal suurt muud aiailu polnudki.

“Viirpuuhekk oli siiski juba istutatud,” meenutab naine. Praeguseks on sellest saanud kõrge võimas müür, mis kaitseb elumaja kahest küljest põldudelt puhuva tuule eest ja tekitab aiaruumis privaatsust.

Taimeaia sortiment üle vaadatud, jalutame pisut mööda varjulist kasealleed ja olemegi avaral taluõuel, mille keskel särab päikeses suur roosipeenar ning servades kulgevad värvikad istutusalad.

Roosid ja kivid

Suur roosipeenar õue keskel on põneva värvigammaga: tooni annavad siin suured lillad õiekobarad – see on ‘Rhapsody in Blue’, mida peetakse kõige “sinisemaks” peenraroosiks. Magusat aroomi lisavad roosilõhna sekka lavendlid, mille sina jahutab roosiõite tugevaid värve. Roose on mujalgi, kogu aia peale kokku umbes 240 põõsast.

Nii nagu roosipeenar, on ka kõik teised istutusalad saanud ääriseks ilusad maakivid. Need sobivad kenasti kokku vanade taluhoonetega.

Kanni talul on väärikas iga. Ühelt vundamendikivilt leiti isegi täpne kuupäev, millal siinseid hooneid ehitama hakati: see oli 5. jaanuar 1893. Aga võib-olla oli hoopis jaanikuu, ajahammas on kivisse uuristatud tähed häguseks lihvinud.

Maja, kus varem elati, on oma pika elu jooksul veidi kössi vajunud, see on nüüd majapidamishoone, kuhu Egle plaanib teha ka suveköögi. Uus elumaja ehitati vana aida asukohale.

Õue teisel serval on kõrge maakivivundamendiga vana laut. Seal hoitakse talvel aiamööblit, lilleanumaid ja muud suvel kasutuses olnud kraami. Hoone lõunaseina ääres on mõnus puhkenurk. Pika rustikaalse puulaua taha mahub toekatele pinkidele istuma palju rahvast. Siinsamas keset ilupõõsaid ja õitsvaid lilli on ka romantilisem istekoht, mille Arvo meisterdas vanast loorehast. Lopsaka taimeraami keskel helgib väike veesilm.

Õuel püüab pilku kõrge kohev roheline sammas. “See on metsviinapuu ‘Engelmanni’ väätidesse mattunud elektripost. Selle sordi leht on väiksem ja sügisvärv säravam kui põhiliigil. Sügisel on ta tõeliselt efektne õuekaunistus,” tutvustab Egle huvitavat aiaelementi.

Puidust ridiküliga aiatöödele

Kõik kiviveeretamised, puutööd ja muud meisterdamised on mõistagi Arvo rida. Mees hoiab korras ka pikad kõrged hekid ning niidab muru. Niitmist on kahe hektari suurusel alal küllaga, sest lisaks ilu- ja tarbeaiale tegutseb ühes krundi nurgas ka Kanni Puhkemaja, mida pere on nüüdseks pidanud viis aastat.

“Arvole meeldib väga aias askeldada. Ta tuleb alati hea meelega kaasa, kui on vaja midagi teha,” kiidab Egle oma meest, kes nii nagu ta ise tunneb aianduse vastu suurt huvi. Ilusa aia keskel kasvades võib aiandus nakatada ka pere varateismelisi tütreid Roosit ja Martat.

Talvel nikerdab Arvo aga endadisanitud aedniku “ridiküle”. Üht sellist Egle meile kohe demonstreeribki: “ridikül” on pika toeka käepideme ja kolme sahtliga puust kast, kuhu saab aeda minnes mahutada kõik vajaliku: väiksemad tööriistad, nöörid, kindad, joogipudeli ning kas või kohvitassi. Kandiline ja tugev mobiilne panipaik seisab kindlalt püsti ning selle võib julgelt panna ka niiskele mullale või märjale murule. Kel tekkis huvi, saab sellise Taimekullerist endalegi.

Vanad asjad uuel ringil

Talu panipaikadest tuli välja kõiksugu põnevat kraami, mille roostene või hallipuidune kulunud välimus on praegu aiakujunduses hinnas: puutünnid, künad, pajad, hobuseloogad, vankrirattad jne.
Kõikvõimalikud anumad olid kui loodud suvelillede jaoks. Nii sai tekitada rõõmsaid värvilaike ka kivimüüride äärde, ukseesistele ja puujändrikest aiaskulptuuride elavdamiseks. Eriti uhke lilleanum sündis suurest, ligi kahe meetri pikkusest puidust seatapukünast, mis tervitab õue serval kõik tulijaid. Praegu õitsevad seal petuuniad ja kõrged peiulilled.

Suvelilleanumaid – pütte, potte, vaase ja ampleid on aias ja puhkemajade juures tõesti palju, perenaine on pannud õitsema ka vanad kännud.

Talu suures aias on värve tegelikult kogu aeg, tänu okaspuudele talvelgi, sest aiandusest nakatudes on Egle siia istutanud aastate jooksul sadu nimetusi puid-põõsaid ja püsikuid. “Kõike tahaks ju ise proovida,” tunnistab ta oma nõrkust ilusate ning põnevate taimede vastu. Kui taimeaia ja veebipoe sortimenti lisandub midagi uut, on ahvatlus eriti suur. Samas on istikumüüjal aga ju suisa kohustus nii palju kui võimalik liike-sorte ise läbi katsetada.

Eriti meeldivad aia “peaaednikule” sellised puud-põõsad, mida saab pügada. Vana lauda kõrval peenras näebki lehist, mille võra on pügatud lõbusalt mitmeks pallikeseks. Tore täidlane pall madala tüve otsas on harilik elupuu ‘Wareana Lutescens’, mille okkad on noorelt helekollased ja võra värvub talvel pronksjaks. Arvo lemmikud on aga kõrrelised.

Linnukoorid rohelises saalis

Elumaja lõunaküljel on suur mugav terrass, kust avaneb viirpuuheki vahelt imeline vaade avaratele väljadele. Terrassi ees leinajalaka ‘Camperdown’ all on kanada kuused ‘Conica’ võtnud end looklevasse rivvi, justkui tantsiks jenkat.

See lõbus kujundus sündis täiesti juhuslikult: “Pidasime mingit tähtpäeva ja palusime külalistel tuua kingiks mõni okaspuu. Toodi aina kuusekesi, kokku 15. Arvo muudkui istutas. Pärast vaatasime, et täitsa vahva sai,” meenutab Egle naljakat seika aia kujunemisest.

Terrassi ühte külge katab suvel alpi elulõngadest roheline sein, majaseina ääres ronivad viinapuud. Siniste marjadega sort ‘Sommersweet’ kannab siinses soojas kasvukohas väga hästi. Lätlaste ‘Guna’ leidis hea elupaiga aga vana lauda kiviseina ääres.

Tagaaias kasvavad mõned vanad õunapuud. Iidvana ‘Liivi kuldrenett’ on nii looka vajunud, et tema tüvi on maapinnaga suisa paralleelne. Siit on imehea õuna võtta. Visa hingega on ka üks muldvana ‘Sügisjoonik’. Tagaaias on veel pere peenramaa ja kasvuhooned, kus sirguvad ka lilletaimed Taimekulleri jaoks. Seda aiaosa ääristab võimsate, rohkem kui sajandi vanuste tammede rivi, nende mühin täidab tuulisel päeval kogu aia. Kevadel kaigub siinne roheline saal linnulaulust.
Veel edasi minnas jõuame Kanni Puhkemaja territooriumile. “Kuna lisaks aiale oli krundil veel suur tükk vaba maad, tekkiski mõte see kuidagi ära kasutada. Väike peo- ja suvituskoht sobib Tartu lähedale hästi,” märgib Arvo.

Kõik vajalik, et end mõnusalt tunda, on olemas: suur tiik, selle ääres kaks väikest ja üks suurem majake, lisaks katusega väliterrass, saun ja vabaõhu-tünnisaun.

Siingi jääb silma kena haljastus. Tiigipinna on vallutanud vesiroosid, kaldaid katab roheline vaip punapajust ja kilplehtedest, sekka mõned õitsvad püsililled. “Külastajad on öelnud, et raadiot polegi vaja, nad kuulavad parem konnakontserti,” räägivad Egle ja Arvo naerdes.