FOTOD: Koka talu mahutab kolme põlvkonna jagu inimesi, loomad ja vanavara

 (6)
Kauneim tootmistalu 2014
Koka talu on Kauneim tootmistalu 2014
Foto: Sven Arbet

Koka talus rassitakse mitmel rindel. Nende loomad on terved ja prisked, põllumaad korras, koduaed suve lõpuni õisi täis. Kõigi tegemiste kõrvalt jõuavad noor peremees Selgur ja perenaine Karin Sepp isegi lavale näitlema.

Selles Lasva vallas asuvas tootmistalus saab üsna kohe selgeks, et käbid kännust kaugele kuku. Nagu ehedates taluperedes kombeks, elavad siin kolm põlvkonda sõbralikult koos. Nooremad õpivad vanemalt, ja teinekord ka vastupidi.

Neist esimese põlvkonna ehk Taivo ja Anne Koka järgi on talukoht endale nime saanud. Enam kui 30 aastat tagasi, mil koos tütar Karini ja poeg Tarmoga Lasval korteris elasid, ­ihkasid nad talukohta, millest iga päev tööle minnes möödusid. Tookord töötas Anne laudas brigadirina, Taivo oli tunnustatud loomaarst. Soovidel on imeline omadus täituda. Peagi õnnestus perel korterist tallu kolida. Lauta võeti kuus lehma ning piima hakati linna kauplustesse vedama. Anne ja Taivo alustatud talust on välja kasvanud kaks põllumajanduslikku ettevõtet: Tarmole kuuluv piimafarm ja Karini lihaveisetalu.

Ajal mil oma laut hakkas lehmadele kitsaks jääma, läks naabruses suurfarm pankrotti. Millenniumi ajal osteti farm poeg Tarmo eestvõttel ning seni abiks olnud noor pere hakkas tasapisi tööjärge üle võtma. Nüüd on talu edendamas Karin ja tema kaasa Selgur, ning isegi nende tütred Eliise-Mariin ja Liis-Loreen on juba hingega talutööde juures. Karini vend Tarmo lööb samuti talu tegemistes kaasa.

Seotud lood:

Alates sellest, kui pere talupidajaks hakkas, on kodu piirid, talutehnika ja loomapidamine tohutult kasvanud. Praegu on ainuüksi taluhoonete ümber hooldatavat maad 7,5 hektarit, lisaks on maad veel juurde renditud ja ostetud. Vend Tarmo ettevõttel on 200pealine piimakarjafarm, lisaks noorloomad. Karini talul on rohkem kui 50 lihaveist ja uhked šoti mägiveised. Praegu antakse kahe ettevõtte peale tööd rohkem kui kümnele inimesele.

Ise oma loomade tohtriks

Sel kevadel võeti juurde 10 pardipoega, kes nüüd on juba nii suured, et peaks hakkama munele. “Liis-Loreen andis neile kevadel tunde, õpetas neid lugema. Ja pardid kuulasid teda nii hoolega ja prääksusid vastu. Need linnud on tõelised jutupaunikud!” naerab Karin.

Kõik talu loomad on pererahva südame küljes. Karin on oma veterinaarist isa kõrvalt tasapisi nii mõndagi õppinud ning oskab lehmadele poegimisel abiks olla, neid seemendada ning isegi tiinet looma ära tunda. Pere pesamuna Liis-Loreen on ema kõrvalt samuti juba lehma anatoomiaga tutvunud. Selgur, kes oli kord arvanud, et tema ei hakka veiseid kunagi ravima, saab samuti juba süstimisega hakkama.

Paraku tuleb suure loomakarjaga ikka ootamatusi ette. “Ühel õhtul Selgur ütles mulle, et läheme varem tuppa, enam ei jõua. Kartsin kohe, et midagi võib juhtuda. Ja juhtuski –olidki loomad aiast väljas. Tuli jälle minna,” toob Karin näite.

“Kord helistasid lüpsjad varavalges, et lauta on tulnud vargad,” meenutab Selgur muigega. “Nad olid läinud puhkeruumi riideid vahetama ja siis kuulsid laudas samme. Naised helistasid mulle, sest ei julgenud välja minna. Läksin sinna, lõin jalaga uksi lahti nagu filmis. Ja ühel hetkel vaatas aiast lahti pääsenud vasikas mulle vastu.” Nüüd on farmis öövaht ja kaamerad.

Sageli vajavad lehmad poegimisabi. Kuna uneaeg on kallis, tundub, et ­tihedamini juhtub neid olukordi, mil lehm ise hakkama ei saa, just öösel. Päeval on vanaisa Taivo see, kes poegima hakkaval loomal silma peal hoiab. Õhtusel ajal võtab Karin valve üle.

Unetud ja tegusad ööd

Üks ammune lugu tuleb noorel taluperel meelde. See juhtus külmal veebruariööl, kui kraadiklaas näitas 25 külmapügalat. Juba oli hulk öid oma laudaloomade tõttu üleval oldud. Viimaks oli tekkinud lootus sõba silmale saada, kui kell kaks öösel helistas naabrinaine ja palus Karinit appi, sest lehmal oli emakas väljas. Nüüd usub abistaja, et sellest juhtumist oleks saanud hea dokumentaalfilmi. “Helistasin veel ühele naabrinaisele, läksime koos appi. Madalas laudas nõrgas valgusvihus oli lehm laudapõrandal maas ja püsti ei tõusnud. Lehmal oli tekkinud poegimishalvatus,” meenutab Karin.

Loe veel

“Kohe oli selge, et traktori abita me looma püsti ei saa. Panime poegimishalvatusevastase rohu lehmale ära. Seejärel tõin kodust ülestõstmise vintsi, mis käib traktori külge. Paraku oli lauda uks kinni külmunud. Raiusime külmunud virtsa raudkangiga, et ust lahti saada. Uks aga jooksis hoopis siinidelt maha ja jäigi eest ära. Saime traktori sisse, tõstsime lehma püsti, pesime emaka, panime selle oma kohale tagasi. Ja siis, kui see kõik oli tehtud, lehm köhatas, ning traktoritulede vihus, läbi valge auru, lendas looma tupest välja sinna pistetud tablett – viuh! Seejärel vajus lehm – märg ja virtsane – mulle peale. Tal oli taas halvatus peale tulnud.”

Kui koitma hakkas, tahtis Karin oma lauta pesema minna, et koduseid mitte üles ajada. Ent lauda uks oli varguste hirmus kinni. Paraku oli ka telefoni aku tühjaks saanud. “Aga see lehm jäi ellu!” on Karin praegugi õnnelik. Tagantjärele tunnistab naine, et abistamise lõppfaasis palus ta mõttes, et seda lehma nülgima ei peaks. Unetud ööd käivad loomapidamise juurde.

Multš päästab umbrohust

Vaatamata rahututele öödele, suudab pere koduümbruse eeskujulikult korras hoida. Septembri alguseski on nende aias veel palju värve – floksid, pruudisõled, daaliad, kannad ning rebasesabad. “Oleme emaga seda meelt, et roos ei ole ainus lill, mille nimel maailmas ponnistada. Praegu ei olegi meil rohkem kui kaks roosipõõsast,” ütleb Karin.

Lillepeenrad, mis aiaservades ja maja ees krunti ilmestavad, on siin talus suures mahus multšiga kaetud. Karin ütleb, et nii on rohimist vaid kaks korda aastas ehk kevadel ja sügisel. Siiani on papp ja ajalehed, mis koorepuru või kiviklibu alla umbrohutõkkeks pandud, päris hästi vastu pidanud.

Farmi kõrvalt, mida kutsutakse Kuustemäeks, oleks aia teisiti korras hoidmine väga raskeks kujunenud.

Kunagi lõppes tiigi taga Koka talu maa. Siis kasvas piiriks olnud kraavis võsa. Kui maatükk endale saadi, hakati tegutsema. Kuna Karin unistas veesilmast, mille kohal oleks purre, juuriti puid, laiendati kraavi ja tiiki ning Selgur panigi veekogu kohale nägusa silla. “Kuna mulle väga meeldib Saaremaa ja ma nagunii eriti kaugele kodust minna ei saa, siis tegime tükikese saarest oma aianurka,” räägib perenaine.

Nüüd on neil sauna eest tõepoolest rannajoont meenutav maastik, kus kivide vahel kasvavad kadakad. Seal on isegi Leisist toodud suur paat, mille nina piilub vesiroosidega tiigi poole. “Mõnikord istun siin paadis ja mõtlen. Samas on sel veesõidukil oma pass olemas, nii et tegelikult saaks sellega veekogulegi minna,” naerab naine.

Kui ehitistega tegeleb peamiselt peremees, siis aiaplaneerimisega kaks perenaist. Kena kividest teeraja, mis lookleb elumajast saunani, tegi näiteks Karin ise valmis. Paar töömeest olid vaid eeltööde juures abiks. “Esmalt koorisime pinnase ja paigaldasime peenravaiba. Selgur aitas mul tee valgustamiseks juhtmeid siia vedada, ise panin siis LED-lambid, et pimedatel aastaaegadel oleks rada hästi näha. Seejärel hakkasin kive ja liiva vaheldumisi paika panema. Nädal aega tööd, ja tee saigi valmis,” kirjeldab ta.

Tarbeaed on suhteliselt väike, sest suurema jaoks ei ole aega. Kartulisaagiga ollakse tänavu päris rahul. Pirakad sibulad on viidud koos küüslaukudega sauna teisele korrusele kuivama. Tomateid, viinamarju ja kuumaasikaid saab praegugi veel kasvuhoonest. Suur maasikamaa on hoovist välja kolitud ja veidi väiksemaks koondatud. Siiski kasvab seal nüüdki 500 maasikataime. Võimalusel tegutsevad kõik pereliikmed aias. “Isa hoiab kodus kasvavatel kanadel silma peal. Ema on nii tubli, et teeb meile söögi valmis. Meid on kuus, vend käib ka vahel, sest meil on alati midagi head süüa,” kiidab tütar.

Anne ütleb, et temal ei ole nii head elu Taivoga varem olnud. “Teeme tööd siis, kui tahame, ja kui ei taha, siis ei tee ka. Võime rahulikult lõunauinakut teha ja noored teevad kõik tööd ära,” rõõmustab vanaema. Tervise üle võiks ta kurta, kuid tema pole sellest puust.

Talu armsad nurgakesed

Kogu pere armastab vanavara, Karin ehk teistest veidi rohkem. Ta jutustab elavalt lugusid mööblitükkidest, mis nende kodus on mõnusa koha leidnud. Kõikide kogutud asjade ja mööbli mahutamiseks on keldri peale ehitatud kaminatuppa sisustatud väärikate esemete tuba.

Selguriga koos käiakse sageli vanavara uudistamas, koju tuuakse peamiselt hüljatud ehk kellegi jaoks liigseks osutunud mööblitükid. Mõned mööbliesemed on saadud ka vahetuskaubana.

“Meie suguvõsa vanavara meil eriti ei ole, sest ei mu ema ja isa ei ole ju siit pärit,” kurvastab Karin. On vaid üks suur ja uhke aukiri, mis ripub kaminatoa seinal. See on Karini isapoolse vanavanavanaema aukiri, mis pärineb 1907. aastast ning mille väljastas tublile perenaisele põllumajanduslikul näitusel osalemise eest Vene tsaar. “See on üks väheseid asju, mis meil oma suguvõsa ajaloost alles on,” märgib perenaine.

Hubane kaminatuba oli juunis vägagi populaarne ajaveetmisruum. “Suve alguses oli õues jahe, siis tuli siin söömisi ja kohvitamisi päris sageli ette,” räägib Karin. Ta loodab vaikselt, et lapsed näevad siin ruumis vana aja asju ning õpivad neid väärtustama.

“Kuigi Liisu praegu nuriseb, sest tema toas on kirjutuslaud, mis on Eesti esimese vabariigi aegse Lasva valla sekretäri laud. Ta tahaks tavalist, poest ostetud, saepuruplaadist lauda,” naerab ema.

Karin ütleb, et Selgur on kõik kehvemas olukorras mööblitükid korda teinud. “Ta on nii põhjalik, korralik ja töökas,” kiidab naine.

Kaminatoa akna kohalt jääb silma omapärane kardinapuuhoidja. See on tehtud kitsesarvedest. Karini vend Tarmo on jahimees ning 12aastase Eliise-Mariini jahikirg olevat samuti väga suur. Ema juba kahtlustab, et tütrest võib saada jahimees. Kuigi võiks arvata, et peretütred selles toas vaid aega veedakski, pole neil selleks vajadust.

Selleks on tüdrukutel Eliise-Mariini ja Liis-Loreeni maailm. See kujutab endast üsna suurt mänguväljakut, kus on kiiged, turnimispuud ning liivakast. Loomulikult ei puudu sealt mängumaja. “Kui issi ütles, et hakkab ehitama, siis tüdrukud joonistasid projekti,” meenutab Karin.

Ema on samuti selle maja üle õnnelik, sest kõik mänguasjad ja ka mõned kooliasjad, mida õppetöös enam vaja ei lähe, saab mängumajja ära paigutada. “Sellesse tuppa lisandub igal aastal üks riiul,” naerab Karin.

Mängumaja pööningukorrusel on magamiskoht, esimesel saab kodu ja poodi mängida ning vajadusel isegi kirjutuslaua taga õppida. Tüdrukud hoiavad mänguväljaku ja maja käskimatagi korras.

Eliise-Mariin aitab juba ka taluümbruse muru niita ning käib farmis abiks.

Selles talus ei tule lastel arvuti meeldegi. “Liis on isegi öelnud, et arvutitund koolis on kõige jamam tund,“ naerab ema.

Koguni majavalvuril on oma maja ja aed, kuhu ta vajadusel, koera enda huvides, kinni pannakse.

Pätu lugu on jutustamist väärt. Üks väga kõhn koeramammi tõi ühe jõulukuu alguses oma poja Koka talu kuuti ja läks ise minema. “Me saime teada, et kutsika tõi meile naabri koer, kus toitu nappis. Meil oli siis küll koer olemas, aga jätsime ikka kutsika endale. Ühel päeval ütlesid naabrilapsed väga hästi – vaadake, kui suure heateo me teile tegime, me andsime teile nii hea koera!” meenutab Karin.

On imetlusväärne, et loomade ja aia aina kaunimaks kujundamise kõrvalt jõutakse, kui veidi vaba aega on, koos näitlemaski käia. “Praegu on meie näitetrupil käsil Jan Sahmani “Sann”. Laupäeval on taas esinemine,” rõõmustab Karin.

Vahvad kostüümid, mida nad rahvateatris kannavad, on loomulikult nende enda õmmeldud. Sel suvel oli Karini ja Selguri pulma-aastapäev, hoogsalt elades on möödunud 15 aastat. Näitetrupp tuli nende nn kristallpulma rõõmust osa saama. Kingituseks toodi imeilus hortensia. Nüüd on kauni tootmistalu muruplatsil taas üks õitseja rohkem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare