FOTOD: Sepamäe talu, mis kannab endas armastuse lugu

 (6)
Kauneim noore pere kodu 2014
FOTOD: Sepamäe talu, mis kannab endas armastuse lugu
Elumaja on ehitatud 1939. aastal, praegu elavad selles Aivari vanaema ja vanaisa.Foto: Sven Arbert

Aivar Uibopuu ja tema elukaaslase Annika lugu pole pelgalt maja ja aia lugu, vaid midagi hoopis enamat. See on elu armastuse lugu, sest juba 13aastasena kiindusid noored teineteisesse ning istutasid justkui tulevikku teades oma aeda sireliheki.

Valgamaa Helme valla väikene Ala küla on maaliline koht, mis asub Õhne jõe ääres. Kohe külla sisse sõites paistab künkal helebeež maja koos mitme sama tooni kõrvalhoonega ning vana suitsusaunaga.

Sepamäe talu on Aivari vanavanemate talukoht. “Minu vanaisa vanaisa oli Valgas kohtunik ning tema selle talukoha rajas. Kunagi tsaariajal oli see veelgi suurem kui praegu, kuid tollal ei tohtinud nii palju maad omada ja ta andis osa sellest ära popsikohtadeks. Nüüdseks on osa maast tagasi saadud,” räägib Aivar. Praeguse elumaja ehitasid vanavanemad 1939. aastal, lisaks oli siin kõrvalhooneid – küün, laut ja kelder.

Juba kümmekond aastat on Aivar koos perega taastanud talukohta. Elumaja, kus praegu elavad Aivari vanaema ja vanaisa, on väliselt saanud uue ilme. Kõige esimesena ehitas Aivar aga ­terrassiga saunamaja, mis naise auks kannab nime Annika. Väljast väike, aga seest ruumikas saunas on suur leiliruum, eesruum ning isegi ööbimisvõimalus külalistele. Mööda peremehe ehitatud terrasse saab minna puhta jalaga otse tiigi äärde, kus pärast sauna võib mõnuleda. Kes soovib, saab läbi lipsata ka väliduši alt.

Seotud lood:

Sauna puhkeruumi seinal on tänukirjad, aastatel 2010 ja 2011 sai Sepamäe talu Valgamaa kauni kodu tiitli, 2011 aga teenis kauni talu eest presidendi tunnustuse. Presidendipaariga tehtud foto on samuti mälestuseks seinale riputatud, pere pesamuna Rebecca oli siis vaid ühe kuu ja kahe päeva vanune.

Kui saun valmis, asus Aivar ehitama laste mängumaja. Maja seinal on laste nimed: Henry ja Rebecca. Nagu saungi, tundub laste mängumaja väljast väike, kuid seest on vaata et elumaja mõõtu ja lisaks peidab enda all täismõõtmetes maakeldrit.

Lapsepõlves istutatud sirelihekk

Kogu majaümbrusele annab ilme künklik maastik. Kui mängumaja, kelder, WC ja varjualune asuvad n-ö künka tipus, siis maapind langeb laugjalt kuni saunani.

“Mäletan, et nõukaajal sõitsid siit hoovist läbi kombainid ja see ümbrus oli siin ikka päris masendav,” meenutab Aivar.

Ehkki Aivar ja Annika elavad töö tõttu Elvas, tähendab Ala küla ja Sepamäe neile mõlemale lapsepõlvemälestusi, kooliaega ja esimest armastust. Nende armastuse lugu sai alguse päris ammu, siis, kui nad olid 13aastased.

“Võib küll öelda, et me oleme koos olnud juba 22 aastat,” ütleb Aivar. 13aastaselt istutasid nad maja juurde sireliheki, mis igal kevadel nende auks õitseb. Siis nad ei teadnud veel, et sellest kohast saab nende maakodu, kuhu hing ja süda igal nädalalõpul ja puhkuseajal tagasi toob ning kus töö, mis kunagi ei lõpe, pakub ometi suurt rõõmu ja rahuldust. Nüüd kasvavad peres 15aastane Henry ja kolmeaastane Rebecca. Henry ülesandeks on muruniitmine ning sauna ­veetünnidesse vee toomine. Rebecca tööks on veel vaid mäng.

Kauni haljastuse on aga Aivar ja Annika rajanud koos, sest aiandus on ka Aivarile südamelähedane teema.

“Aivaril on hea käsi – peaaegu kõik, mis ta paneb, kasvama ka läheb,” ütleb Annika.

“Mitte päris kõik, aga 99 protsenti küll. Ja tuleb leppida, et kõik ei lähe. Mõnele ei meeldi teatud koht ja mõni ei pea lihtsalt külmale talvele vastu,” ütleb Annika.

Kogemused õpetavad

Aiakujunduses annavad ilmet okaspuud ja püsikud. Püsilillepeenrad on nii elumaja kui sauna ees.

Kahjutundega räägib Annika, kuidas ta sel aastal kaotas oma liiliad, mida oli juba poolsada sorti. Neile meeldis sauna ääres kasvada sedavõrd, et olid suvel rikkalikus õievahus.

“Tõime neile hobusesõnnikut, kuid ilmselt oli see liiga kange ja kõrvetas taimed lihtsalt ära. Väga kahju, aga eks oma kogemused õpetavad,” ütleb ta.

“Mina ei kujuta ette päris linnaelu. Ma olen läbi ja lõhki maapoiss ning mulle tõesti meeldib siin nokitseda ja ehitada,” ütleb Aivar. “Ma pole ka seda tüüpi inimene, kellele meeldiks päris metsa sees elada. Just selline väike koht, kus ümber ka inimesed, on igati tore,” lisab ta.

Järgmisena on Aivaril plaan teha vanast küünist uhke peo- ja puhkeruum, mis võiks väljateenitult kanda peremehe enda nime.

Töö aga ei lõpe Sepamäel kunagi.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare