FOTOD: Suursugune Suureküla talu - päästetud talukoht ja rehemajaEesti kauneim maakodu 2014

 (14)
Kunagises aidas, kus omal ajal hoiti tünne toidutagavara ja meega, on nüüd saun ja mõnus puhkeruum. Foto: Sven Arbet

Epnerite pere leidis oma maakodu Väike-Ahli külast, päästes suure tööga hävingust nii talukoha kui ka rehemaja ning elavdades suhted Läänemaal elavate sugulastega.

Oleg ja Kristina Epner renoveerisid ja sisustasid hubaseks koduks Suureküla talu Läänemaal. Kui nad maja esimest korda nägid, tahtis Oleg hoovist kohe tagasi keerata ja lahkuda, kuid naine hoidis teda tagasi. “Kristina ütles kohe, et selle me ostame, sest tal tekkis talu nähes õige tunne. Mina, arvestades kiirelt kõiki asjaolusid ja kalkulatsioone, keeldusin ja tegin ettepaneku veel teisi kohti vaatamas käia,” meenutab Oleg. Kristina võtab mehelt jutujärje üle ja jätkab: “Ja käisimegi teisi talusid vaatamas, aga ma ei tulnud autost väljagi, sest minu süda oli juba Suureküla tallu jäänud.”

Ta mäletab väga hästi, mis selles talukohas ta ära võlus. “Mulle meeldis, kui me esimest korda siia sõitsime, see looklev tee ja parkmets enne maja. Mõtlesin, et sellest majast võiks saada meie ülejäänud elu projekt. Kõike ei pea ju kohe valmis tegema. Tegelikult meeldis maja Olegilegi, aga tema mõtles nagu meesterahvas ikka – see on nii suur töö.”

Abikaasa tunnistab, et just nii see oligi. Ta vaatas nädal aega, kuidas Kristina nähtud talu taga igatses ja läks siis uuesti omanikuga rääkima. Nende kaks tütart, Susanna ja Stina, kes olid siis alles teismelised, olid samuti elevil. Kui maja osteti, oli buumiaeg. Palgad olid head ja pangad lahked.

Teadliku hirmu suured silmad

Oleg meenutab, kuidas 2007. aasta veebruaris oli neil uues kodus paarkümmend meest, kes ragistasid vana maja kallal ja muudkui lammutasid.

“Tookord ei osanud ma sellele mõelda, aga tegelikult oli nendel seintel ajalooline kiht. Ühe fragmendi jõudsin näha: kihte oli 1923. aasta ajalehtedest kuni kolhooside ajast pärit suusavabriku lakini. Paraku olid töömehed kiired. Nüüd saan ainult teistele soovitada, et olge lammutamisel tähelepanelikud. Selline kultuurikihifragment tasuks kindlasti sobivas vormis konserveerida. Ehk saab hiljem kodu seinal eksponeerida.”

Oleg ei saanud tookord sellele mõelda, sest lammutamise ajal olid mehel muud mured, mis ei lasknud isegi magada. Ta luges läbi vana maja renoveerimist puudutavad artiklid ja raamatud ning sai tuttavaks mõistete ja tähendustega, millest varem mõtelda ei osanudki. Üks selline sõna oli vamm.

“Kartsin kohutavalt, sest ma ei teadnud, milline on ostetud taluhoone palkide seisund. Hirmuhigi oli nahal, kui säästva renoveerimise keskuse asjatundjad palke üle vaatasid ja neid muudkui koputasid ning kopsisid. Nad märgistasid kõike kriidiga,” meenutab peremees.

Kui kokkuvõte tehtud sai, piisas pilgust majale, et tõdeda – palgid olid päris heas korras. Üksnes laudapoolses osas, kus oli katus läbi varisenud, tuli palgivahetus ette võtta. “Vahetusmaterjaliks kasutasin aida palke, mis olid asjatundjatel kriidiga kenasti märgistatud, et neid võiks vajaduse korral kasutada. Aidal oli kolm alumist ringi palke nii läbi, et ma ei hakanud neid koduhoovis isegi mitte põletama, viisin minema, kartes seeni ja muud sellist. Aida vundamendi kivid võtsime ühe kaupa lahti ja pesime hoolega puhtaks.

Järgmisteks peremeest hirmutavateks töödeks oli 624m2 katus ja maja kütmismured.

Rookatuse tarbeks koguti roogu talvel Matsalu looduskaitsealalt. Oleg palus oskustega meestel ehitada katus tavapärase 20 cm asemel 10–15 cm võrra paksem. Ülakorruse akende kujundamisel võeti eeskuju Laikmaa majamuuseumist. Et rookatus säiliks, võeti maha kõik maja lähinaabruses olnud suured lehtpuud. Vastasel korral hakanuks katus sammalduma. “Nüüd on meie katuse kasutusaeg sada aastat!” ütleb peremees.

Uue rookatuse paigaldamise järel ei tahetud ühtki sädet pilduvat küttekeha. Kaaluti isegi tuule ja päikeseenergia kasutuselevõttu. Viimaks valiti maaküte, mis esmapilgul tundus küll kallis, kuid nüüd ollakse vägagi rahul. Maasoojus on suunatud avara rehetoa, köögi ja mitme kõrvalruumi Läänemaa paekivist tehtud põrandaplaatide alla ning nõnda saab ka palja varbaga igal aastaajal mõnusalt kivipõranda peal käia. “Talvel on eriti hea, kui tuled õuest –24kraadise külma käest ning astud kivipõrandale, mis on jalatalla all nii soe ja mugav. Maakütte eelis on ka see, et külmal ajal töölt tulles on tuba soe ning mitte üks veetoru ei külmu, ei jäätu ja ei lõhke.”

Nüüd on pere kohaliku kandi ajalooga tutvunud. Väike-Ahli külas on talu lähipiirkonnas kolm suitsu: Paju, Pihla ja Suureküla.

Oleg teab naabertalude minevikku, rääkimata enda kodu põnevast ajaloost. Ta uuris registreid ja arhiive, et leida talu ehitajaid ja eelmisi omanikke. Maja ehitusregistri kandeaastaks on märgitud 1916, ait oli valminud paar aastat varem. “Rudolf von Rauendorf, kes rehielamu ehitas, elas ilmselt selle ehituse ajal aidas,” oletab Oleg. Rehielamu on 31 meetrit pikk ja 8,7 meetrit lai. Üks viimastest omanikest, kellel oli väike ehitusfirma, ehitas rehemaja külge veel ühe majaosa. Mingil ajal, kuna rehemajal olid muldpõrandad, hoiti hoones kohaliku kolhoosi saadusi.

Muusikat on majas alati olnud

Lammutamiste ja remontimiste käigus leiti maja pööningult heintest veelgi põnevaid ajaloolisi dokumente ja isegi noote. Oleg usub, et Suureküla talus mängiti muusikat. “Siin on kirjutatud ja ilmselt ka esitatud “Suureküla kuradi valss”. See pala on kirjutatud orkestrile, pille on selles loos üle kümne.

Noorem tütar Stina on proovinud seda klaveril mängida – ei olevat kõige lihtsam lugu,” märgib isa lapse kogemust vahendades.

Ürikuid uurides selgus, et Rudolf von Rauendorf oli oma kodukandis tunnustatud mees, kelle juures külarahvas koos käis ning kes oli käinud isegi Peeter Esimese vastuvõtul.

Ajaloohuvilisena uuris Oleg hoolikalt ka vanade hoonete vundamendikive. Mees teadis, et vanasti märgistati taludes peale tööriistade ja loomade ka kive.

Nii leidiski Oleg kaks märgikivi – ühe aidanurgast, teise rehetuba ja lauta ühendava seina alt. Need on nüüd puhastatud ja saunas kenasti eksponeeritud. “Kõik need leiud olid minu jaoks märkimisväärsed,” ütleb Oleg. Nad on Kristinaga ühel nõul, et kasutavad kodu kaunistamisel oma talust leitud vanu esemeid. Ja seda neil jagub. Nad ei pea selleks külastama vanakraamilaatasid.

Talustiil moodsas võtmes

Paarkümmend aastat varem ei puutunud ega remontinud Suureküla talu keegi. Lauda kohalt oli vana ja sammaldunud rookatus juba sisse vajunud. Kui Kristina ei oleks maakodu nii väga tahtnud või oleks nad paar aastat hiljem sellesse tallu sattunud, oleks pool elumaja palkidest omadega läbi olnud.

Näiteks vanast reheahjust ei olnud uute omanike saabumise ajal midagi alles, mälestuseks on elutoas kõrge ja must lagi. Selleks et toas oleks rohkem valgust, paigaldati hoonele suured väikeste ruutudega aknad.

Maja taastamisel telliti rekonstrueerimisprojekt Haapsalu arhitektilt Vallo Valgelt, kes tunneb hästi kohalikke olusid. Sisekujundusküsimustes saadi nõu peretuttavalt sisearhitektilt Aet Pielilt, kelle möödaminnes pillatud soovitustest haarati naksti kinni. Nii on endine rehetuba sätitud avaraks söögitoaks-salongiks. Siin on väga palju ruumi. Rehetuba on isegi nii avar, et selles saaks vabalt bändiga tantsuõhtu maha pidada. Reheahju asemel on nüüd puhkenurk, mille kõrval kõrgub uus leivaküpsetusahi, mis on sageli kasutuses.

Kristina armastab küpsetada ja ahjuroogi valmistada.

Puhkenurga pehmetele patjadele nõjatudes on hea suhelda palkidest valmistatud laua taha koondunud inimestega. Televiisorit siin ei ole, sest see ei sobiks olustikuga. Väga mõnus on pehmetel patjadel ka niisama istuda ja unistada, läbi avarate rehetoa klaasuste saab lasta pilgul hoovis uidata. Kristina on maja ette armsa talulilledega ehitud peenra rajanud.

Rehetuba avaneb palkseinte vahele sulandatud maitsekalt modernsesse kööki. Perenaisel, kes siin toimetab, on hea ülevaade toas ja köögi akna taga terrassil toimuvast. Kristina kiidab planeeringu eest kooliõde Aet Pieli, kes leidis hea lahenduse, kuidas moodne ja vajalik köögitehnika ära paigutada.

Köögis oleva töölaua taga istumiseks telliti kõrgete jalgadega toolid Lõuna-Eesti meistritelt, kes tegid need mustast sanglepast ja nööridest. Töölaua kohale tellis perenaine oma äialt metallist riputusrestid, millele saab panna kõik jalaga klaasid ja pokaalid.

Köögiseinal on raamitud väljavõtted kunagisest talu kassaraamatust 1938. aastast. Naljakas on nüüd vaadata, mis asju ja mis raha eest toonane peremees ostis.

Köögis istudes võib suurtest akendest näha, kuidas metsloomad nende avaral õuel jalutavad. Kui praegu talu ümbrust vaadata, ei oska keegi aimata, milline võsa ja padrik siin enne oli. Sellest on perealbumis kõnekaid pilte.

Oleg kulutas maastiku kujundamiseks, puude saagimiseks ja juurimiseks tuhandeid töötunde. “Sõbrad, keda linnas vahel kohtad, on jutujätkuks ikka vahel küsinud, et mis trennis ma käin. Saan siis vastata, et tead, mul on ­maakodu!” ­naerab peremees. “Ostsin soomlastelt maad tagasi, nüüd on talu tema algses suuruses. Maad on meil ligi 40 hektarit ja füüsilist tööd nii palju, et see hoiab vormis.”

Avarus ja hoovis kasvavad puud on õuele toonud linnud. Üle Suureküla talu läheb lennukite ja rändlindude tee. Viimaste tulemisi ja lahkumisi tullakse Matsalusse vaatama isegi kaugetelt maadelt.

Pere soetas endale mitu linnuraamatut, et maja ümbritsevate sulelistega tuttavaks saada. Nüüd on paljud keskmisele eestlasele võõrad linnukesed nagu oma pere liikmed, keda teatakse une pealt. Kohe maja ukse ees on näiteks suitsupääsukeste pesa. Rahvuslinnud ei karda inimesi mitte sugugi, iga paari minuti järel lendavad nad pessa poegadele head ja paremat viima. “Kas te teate, mis on pääsukeste lemmikroog?” küsib peremees. Nõutuid nägusid nähes jahmatab ta meid, kui ütleb vastuse: “See putukas on mesilane!”

Oleg räägib, et esialgu lendas talu ümber päris palju kotkaid ja kakke. Nüüd on kakud kuhugi kadunud. “Teen neile uued pesakastid, ehk tulevad tagasi. Kakud on talule väga kasulikud. Kui need linnud on su kodu läheduses, siis ei ole enam ühtegi mullamutti!”

Tõeliseks vedamiseks peetakse seda, et Olegi vanemad elavad Haapsalus, seega üsna lähedal. Vanematest on perel palju abi olnud, juba renoveerimistööde ajal. Samuti on nad majahoidjaks käinud, eriti aegadel, mil pere reisimas käib. “Vanemate lähedus oli selle kodu ostmise juures minu jaoks esialgu veidi hirmutav,” ­tunnistab Oleg. “Mu isa on ja on alati olnud hästi toimekas ja väga järjekindel. Muretsesin meie suhete pärast, teades, kuidas isa manitseb, kui mingid asjad on vaja ära teha. Nüüd võin öelda, et tegelikult on see talu hoopis liitnud põlvkondi ja parandanud suhteid!”

Kristina ütleb, et igal pool majas, kuhu vaatad, on nende pere jaoks näha vanemate panust. Lähedusest ja kaugusest rääkides tõuseb esile logistika teema. Tallinn ja Pärnu on talust 100 km kaugusel. Rohuküla sadam, kust saab Hiiumaale, on 10 km kaugusel, samas ujumiskoht on umbes 4,5 kilomeetri kaugusel. “Lugesin kusagilt, et ameeriklane sõidab keskmiselt tund ja natuke peale tööle. Meie vahemaad on n-ö Eesti mastaabis väikesed ja meie teedel on vähem raskeveokeid.”

Sõbrad ja sugulased ei pea neid vahemaid millekski, tihti käiakse lahke pererahva juures saunaõhtuid nautimas ja ka puhkamas. Nende hoovist on kõvakattega teeni umbes kilomeeter.

Üks soovitus, mida Oleg maakodu otsijatel kindlasti meeles palub hoida, on mõelda enne ostmist logistikale. “Kui tahad suvekodu, aga sul ei ole sellega moraalset sidet, kas siis ikka tasub saarel asuvat maja osta? Reaalsus on see – sõidad päeva sinna ja päeva tagasi, ilma et saaks maakodu nautida.”

Suureküla talu on nende pere jaoks ideaalses kohas: põlispuude ja metsa naabruses, suurtest teedest piisavalt eemal. Samas just parajas kauguses armsast suvituslinnast.


Ekspertide kommentaarid

Heiki Pärdi, Eesti Vabaõhumuuseum

Suureküla talu võlub eelkõige terviklikkuse ja lihtsusega. Umbes 2 hektari suurune hooldatav ala jaguneb mõtteliselt eri osadeks. Hoonete vahel ja ümber paikneb hästihooldatud minimalistlik õueaed mõne lihtsa lillepeenra ning väheste ilu- ja viljapuudega. Rehemaja taga asuv avar hooldatud rohumaa on ümbritsetud metsa ja heinamaaga.

Põhja pool ääristab seda rida üksikuid suuri puid, nende vahele on paigutatud vanu põllutööriistu. Sauna taga on väike tiik, kuhu on sisse lastud suur hulk kokri.

Hooned on korrastatud lihtsalt ja läbimõeldult. Kõige suuremaid muutusi on tehtud rehemajas. Esikülge kujundavad väga suured aknad rehetoa seinas, poolenisti lahtine esik-trepikoda ning kaks kumerat aknauuki rookatusel. Sisemust on võrreldes varasemaga muudetud veelgi põhjalikumalt. Kunagisest paljuotstarbelisest hoonest on saanud suur, avar ja moodne elumaja ruumidega kahel korrusel. Nii ruumikujunduses kui ka sisustuses on leitud ilus tasakaal vana maja ja uue elulaadi vahel. Eriti väärib kiitust ehedate, kohalike materjalide (paekivi, puit) eelistamine.

Ene-Ly Piibor, sisekujundaja

Eestis on ilus traditsioon paigutada oma talu või suvekodu väravasse talusilt. See on visiitkaart ja annab esmase mulje. Suureküla talusilt moodustab ühe osa talu hoonekompleksi tervikust ja ilmestab hästi talu üldist stiili. Pererahvas on üheskoos püüdnud nii palju vana taastada kui võimalik, samas siduda selle uue ja modernsega. Tuleb tõesti eeskuju võtta.

Oskuslikul kasutamisel annavad klaas, plast või tänapäevased läikivad materjalid suurepärase kombinatsiooni vana, väärika ja hindamatu antiik-mööbliga või mõne muu vana eseme ja materjaliga. Oluline on ka valgustus. Õigesti paigutatud valgusti võib ka kõige pimedama ja esmapilgul mitte midagi ütleva detaili ellu äratada. Looduskivist põrand ja osaliselt krohvitud seinad on palkmajas hea valik, kuna nii on ruumis peale puidu teisigi materjale ning see tasakaalustab sisekujundust. Hubasust loob naturaalsete kangaste kasutamine kardinate, patjade, linikute ja kaltsuvaipadena.

On väga armas ja südantsoojendav, et pererahvas on vanadele asjadele andnud uue elu. Tore, et on jäädud piiridesse, kus asju ei ole ülemäära restau­reeritud ja korda tehtud. Samas ei ole kodu muutunud muuseumiks, kus vanu leide on liigselt kokku kuhjatud. Pererahva leidlikkus ja nutikus on andnud vanadele esemetele uue funktsiooni ja praktilise väärtuse ning endiste aegade asju on austusega koheldud.

Mulle jäid silma ka mõned uuemad, kuid väga vahvad mööbliesemed. Lemmikute hulka kuuluvad baaritoolid ja peegliraam ning munakujuline toolidest ja lauast koosnev komplekt. Suureküla talu pererahvas on väga maitsekalt kujundanud oma kodu, nii et hoone moodustab väljast ja seest terviku. Igal sammul on näha palju enda kätega tehtut, mis teeb nende kodu kordumatuks ja omanäoliseks.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare