FOTOD: Suvekodu Pivarootsis sündis heatahtlikust kadedusestEesti kauneim suvekodu 2015

 (2)
Foto: Birgit Püve, Birgit Püve / Maakodu

Ethel ja Alar Lillemägi suvekodusse esimest korda teed otsides jõutakse nende hoovi üsna ootamatult. Rada, mis sinna viib, lookleb kivide ja kadakate vahel. Kitsa tee ääres püüavad pilku vaimukad lilleanumad, milles meretuul mängib sinna istutatud lilledega.

Ethel ja Alar Lillemägi on Pivarootsis suvitanud nüüdseks nüüd juba üle kümne aasta. Vaatamata pealinnas Nõmmel asuvale kauni roosiaiaga kodule, istus neis ammugi ihalus päikese ja mereõhu järele. “Tegelikult sai mul heasoovlikust kadedusest, mida tundsin teiste suvekodusid vaadates, ühel päeval lihtsalt kõrini,” ütleb Ethel. Nii hakatigi endale suvekodu otsima.

Õnneks leiti tuttavate abiga Pivarootsi kandist maatükk looduskaitseala ja mere naabruses ning see õnnestuski ära osta. Maja – sajandivanune ait – toodi palgivirnana kohale Jõgevamaalt. Nüüd aga meenutab maja pigem kaluri elamut, mida ehivad kalurivõrgud, vana päästerõngas ja lugematud korkpoid, mida meri pärast tormi heldelt jagab. Hoone asub merest 100 meetri kaugusel. Läänemaale iseloomulikult merelise tekkega ning väävlit sisaldava mudase põhjaga väike järv on majale veelgi lähemal. “Praegu ma ehitaks maja veest veidi kaugemale ja meetri võrra kõrgemale,” märgib Alar. Mees tunnistab, et linnainimesena on ta suvitades saanud palju õpetlikke kogemusi. 2005. aastal viis torm minema nende väraval olnud sildi, gaasiballoon ja laste riided ulpisid tookord lausa lahes.

Loodus sunnib suve nautima

Mõni aasta tagasi ehitati maja külge väike heledates toonides veranda. Avarate akendega verandal on hea aega veeta kesisemal suvepäeval – siis, kui ilm on liiga tuuline või vihmane.

“Ehitasin selle tegelikult mõeldes endale, et saaksin naisega romantikat teha. Seni ei ole õnnestunud – pidevalt on seal keegi ees,” naerab Alar. Ethelil ja Alaril on kahe peale kokku neli last. Kõige vanem tütar Eeva ja tütrepoeg Ivo olid Maakodu külaskäigu ajal suvitamas, kannul saatjatena energiline permi karjakoer Tuutu ja pärslane Mütsike.

Ethel ja tütred jälgivad, et verandal oleks värsked lilled kogu aeg laual.

Suveõhtuti, kui õues läheb olemine jahedaks ja niiskeks, tullakse just siia, et lauamänge mängida. Vihmastel hommikutel juuakse verandal ka kohvi, ilusa ilmaga aga alustatakse päeva alati õues.

Mööbel ja nõud on suures osas leitud Lihula vanakraamipoekestest. Tegelikult on ka maja ehitamisel pruugitud taaskasutusmaterjale. Põrand on ehitatud alleshoitud saja-aastastest laudadest, veranda klaasruutudega uks aga on näiteks pärit Virtsu vanast koolimajast. Uks on nii toredasti kulunud, et värviparandusi ei olegi tarvis teha.

Veranda kohal on päikeseterrass – parim paik päevitamiseks, päikeseloojangu, tähesaju ning mere- või veelindude vaatamiseks. Mereäärses suvekodus on pere avastanud endas huvi lindude vastu ja Ethel liitus isegi ornitoloogiaühinguga. “Meil on siin lähedal koguni merikotkad. Hea õnne korral saab neid näha,” särab ta.

Meri, kotkad ja päike

Päikeseterrassil on ka üks päikesepaneel. Selle suvekodu elektrilised abivahendid töötavad kõik päikeseenergial. Selleks et majas oleks pimedal ajal valgust, saaks televiisorit vaadata ja kohvi keeta, tegi peremees pingutusi. Ta otsis päikesepaneeli, kaablid ja ühendas need autoakudega, ning lambid hakkasidki põlema. “Mina sain päikeseenergia majja 136 euro eest ja alguseks on nii päris hästi,” ütleb Alar. Päikesepaneeli paigaldamine ja selle energiaga oma kodumasinate toitmine läheks teenusepakkujate abi kasutades maksma tuhandeid eurosid.

Süüa teevad nad suvel gaasipliidil, sügisel ja varakevadel kütavad kaminat ja pliiti. Joogivett toovad linnast kaasa ning suvel käivad pesemas loomulikult järves või meres. Naabrid on kaugel, nii et soovi korral võivad nad oma koduhoovis ning isegi meres porgandpaljana mõnuleda.

Looduse ilu on siin küllaga. Selle nautimiseks on suvekodu ümbruses, kadakatest piiratud soppides, mitmeid toredaid istumiskohti, kus jahutavate jookide ja suupistetega end veidi kosutada. Kadakad pakuvad tuulevarju. “Meil on peaaegu igast ilmakaarest puhuva tuule eest varjumiseks oma nurgake. Vaid siis, kui tugev tuul puhub otse merelt, pole selle eest pääsu. Siis ei saa muud teha, kui toas istuda,” ütleb Ethel.

Murupügamisega ollakse siin mõõdukad. Heina sisse on pügatud teerajad, mis kadakate vahel mõnusalt looklevad. Üldiselt püüab suvitajatest pere hoida tööd ja puhkust tasakaalus. Et kohalik umbrohi on sadu aastaid kestnud karmis olelusvõitluses väga tugevaks saanud, pole aiamaad siia rajatud. Lihtsate õite ilu näeb paekivist laotud ringides, neis õitsevad rukkililled ja moonid.

Lilli näeb kasvamas kivipragudes, ämbrites, kaussides ja isegi saabastes.

Lillemägi rannajoonel

Kui ka kaugemat koduümbrust niidetakse, jäetakse alati alles kõik looduses kasvavad lilled – karikakrad, looduslikud orhideed, nõiahambad, tulikad. Sel moel loodetakse oma suvekodu naabruses rohkem liblikaid näha.

Järve kaldale istutas Ethel Siberi võhumõõga puhmad. Suve edenedes saab marju majale naalduvalt viinapuuväädilt ning marjapõõsastest, mida toidetakse mere äärest kogutud adruga. Alar ongi see, kes lillede kasvatamisega eksperimenteerib, Etheli hobiks on tomatikasvatus. Näiteks istutati vahtplastist kastidesse tomatid, mis kasvavad ja viljuvad ülihästi. Testi mõttes kasvab osa tomatitaimi ka vanas vannis.

Alar on maja naabrusesse mände ja kuuski istutanud. Viimased ei ole siiski kasvama läinud.

Karmid looduslikud tingimused ei lase siinsetel elanikel hulluks töörügajaks muutuda.

“Kui ei taha end aiatööga päris orjastada, peab pidevalt mõtlema, mida ja kuidas sa kasvatad. Siin on väga kuiv, vihma sajab harva, lisaks on mulda napilt – vaevalt 10 sentimeetrit,” räägib Ethel. Samas ei tunne nad töörügamisest hullusti puudust – seda jagub pealinnakodus niigi. Lillevälja ja selle ümbrus on suvekodus puhkamiseks ideaalne paik.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare