FOTOD: Suvine paradiis Laulasmaa paesel pinnal
Pae talu suvised külalised ei kipu kunagi tuppa, sest hoovis on, mida vaadata, rääkimata nurgakestest, kus end mõnusalt tunda.
Kerti ja Valdur Peebo pere aed asub Laulasmaa paesel nõlval. “Eesti ajal murti siit paasi,” teab perenaine ning osutab elumaja kõrval kohale, kus maapind äkki otsa saab ning algab sügavik. Seesama kunagine paemurd andiski talukohale nime.
Nüüd on selle servale rajatud aed tõeline suvenautijate paradiis, mida naudivad võimalusel ka pere neli hästi tubli last – tütar Anni, pojad Karl, Kalle-Priit ja pesamuna Villi-Pert.
Kerti ütleb, et tal on alati põnev kaasaga tulevasi projekte arutada ning siis vaikselt vaadata, kuidas plaanid teostuvad. “Ma ei ole näinud, et ta väga midagi eelnevalt visandaks. Kõik ehitiste ideed valmivad esmalt tema peas,” tõdeb naine. “Valdur tahab aga kõike ise ja hästi korralikult teha. Teised meie peres ei tohi omapäi isegi puid riita laduda. Küll aga võime me halge kätte anda.”
Kerti on kõiki mehe ehitatud suvenautimispaiku täiendanud vanakraamiäridest leitud aksessuaaridega. “Mina olen rohkem iluleja. Mulle meeldib Rootsi kodude stiil, kus austatakse vanu tarbeasju ja kõik ei ole väga lakutud nagu näiteks Saksamaa kodudes,” naerab Kerti.
Võluv ja praktiline suveterrass
Suvel sööb pere igal võimalusel õues. Kohaks, kus laud kaetakse, on viis aastat tagasi ehitatud läbipaistva katusega väliköök-terrass. “Tegelikult oli meil alguses siin vaid väike kaminaga nurgake. Kui abikaasa väliköögi sellele juurde ehitas, tundus see esialgu meie pere jaoks isegi liiga suur. Nüüd aga käib meil palju külalisi ja ma vaatan, et see võinuks veelgi suurem olla,” naerab Kerti. Nende kodu külastavad suvel sageli perenaise ja laste sõbrad, nende hulgas lapitöötegijad ja rahvatantsijad.
Kerti on terrassi oma mõtetes kaheks jaotanud, siin on nii sakste kui teenijate pool. Peenemale seltskonnale määratud nurgakesse jääb diivanilaud, mis on kaetud nägusa laudlinaga, ning pehme diivan, mille käetoel püüab pilku perenaise tehtud maitsekas lapitekk.
Diivanil istujale avaneb vaade pererahva terrassi nõudekapile. See kapp oli naabrinaisel üle jäänud, sest selle tagumine sein oli lagunenud.
Valdur asendas seina puidust liistudega ning lõikas klaasist sobiva suurusega tükid riiulite tarbeks. Pokaalid, mis peegeldavad päikesekiiri, on kapi külge riputatud eriti kavalalt, neid hoiab vana looreha. Tulemus on romantiline ja õhuline.
Kerti armastab väga lilli, eriti hortensiaid. Neid lopsakate õisikutega põõsaid näeb terrassi härrastepoolel mitmes potis. “Ma ei oska seletada, miks mulle just hortensiad nii väga meeldivad. Nendega on üksjagu tegemist. Meie suved on nende jaoks liiga lühikesed. Külmade eel tuleb nad keldrisse talvituma viia ning märtsi alguses kindlasti tuppa tuua. Muidu ei hakka need külmakartlikud hortensiad suvel õitsema,” räägib Kerti.
Teenindava rahva terrassipoolele jääb pikk paekivimüür pliidi ja kaminaga. Müürikivide servad ja sellele ehitatud riiulid on täis vahvaid retrohõnguga nipsasjakesi. Nurgas, kus süüa tehakse ja serveeritakse, on pottides kasvamas maitsetaimed. Perenaine ütleb, et basiilikut peab suvel nüüd palju olema, sest suvel pole paremat rüübet kui basiilikulimonaad. Kerti tegi joogi Jamie Oliveri retsepti järgi. Võime kinnitada – jahe limonaad suudab tõepoolest kõik ära võluda.
Paekivist müüri kõrval on argiste einete tarbeks tugevast puidust talustiilis laud ja pikad pingid. Sellesse tiiba jääb ka puudega köetav pliit. Ootamatute külaliste saabumiseks on olemas ka väike elektripliit. Möödunud suvel osaleti oma väliköögiga isegi rahvusvahelisel kodurestoranide päeval. Kerti küpsetatud leivad ja jäätis olid igal juhul menüüs.
Aiasaaduste, nõude ja käte pesemiseks tõi Valdur vee välikööki. Kraan ei asu küll köögipoolel, see sobitus paremini väliköögi ainsa seina ehk paekivimüüri lõppu. Seal pole muret, kui vett pritsib, murukamar on selle eest lausa tänulik.
Mitme otstarbega kasvuhoone
Aeda jõudnute pilku köidab esimesena kaunis triiphoone, milleni viib kena kividest laotud tee.
“Mul oli ammugi nii suur triiphoone himu! Tahtsin just sellist klaasmaja, kus oleks nii suvel kui talvel hea. Selleks tuli siia ka ahi ehitada. Nüüd on talvelgi siin väga romantiline, eriti siis, kui klaasid on härmas ja küünlad põlevad,” räägib Kerti. Nii suve- kui jäälillede nautimiseks on klaasist majas diivan ja toolid. Riiulitel on ootel klaasid värskendava joogi pakkumiseks. Triiphoones saab isegi kõpskingadega kõndida, sest põrand on tehtud korralik ja nägusatest vanadest tellistest. Klaasmajas on mitu anumat käbisid täis. Need on muruniiduki eest ära korjatud, et selle terad nüriks ei läheks. “Mulle iseenesest käbid meeldivad – need on nii ilusad. Neid jälgides saab ilma ennustada – kui soomused kokku tõmbavad, läheb vihmale, ja vastupidi. Neid saab ka ahjus edukalt põletada, hõõguvad hästi ja annavad kenasti sooja.”
Samas tunnevad end seal ülihästi ka viinapuud, mis möödunud suvel olid pärlmutrise läikega viinamarjade all lausa lookas.
Kuna see pole klassikaline kasvuhoone, armastavad pere noored triiphoonet ka suvetoa ja öömajana kasutada, eriti juhul, kui mingil põhjusel elumajja ära ei mahu või kui on soov omaette olla.
Kasvuhoone kõrval on väga vajalik ja kenades sinistes toonides välikäimla, millele peremees pani klaasist katuse. “Augustiööde ajal, kui taevas on tähti täis, ei taha keegi kemmergust välja tulla,” on Kerti märganud.
Vahtplastist prill-laud soodustab samuti pikki istumisi, sest see on iga ilmaga nahasõbraliku temperatuuriga. Kemps ehitati selleks, et suvistel külalistel oleks mugavam. Samuti ei pea nüüd aias toimetav pererahvas hädaga tuppa jooksma. Hea koha seinalt leiame hädalistele suunatud muheda sildi, mis teatab: “Tõeline vaprus algab seest!”
Munejad said oma maja
Peremehe kõige värskem aiaehitis on kanamaja. “Valdur arvas, et kunagi, kui lapselapsed tulevad, saab sellest laste mängumaja kohendada,” märgib Kerti. Möödunud suvel nautisid majakest kolm kana – Marusja, Saara ja Sofi. Marusja päästeti kanakarjast, kus ta oli sulgedeta ja meenutas pigem kalkunipoega. Kanake kohanes uute kaaslastega kiiresti ning on Kerti sõnade kohaselt inimestega kõige seltsivam. “Kukke meil küll ei ole, aga Saara võttis kätte ja jäi hauduma. Mees naeris ja arvas, et paneme ta korviga puu otsa, las saab seal rahus olla. Eks see on lihtsalt tühja istumine,” räägib Kerti.
Enne Saara emakshakkamise plaani saadi kolm muna päevas. Mune kuluks suvisele toidulauale tegelikult rohkemgi. Tänavu kevadel hakkavad kanamaja kõrval mulda siblima juba viis kana, vahepeal on lisandunud Priskilla ja Tilda. Kanu on pere varemgi pidanud, ikka selleks, et ei peaks mune poest tooma. Varasematelgi suvedel on juhtunud, et kanaemad hakkavad hauduma. Paar korda on isegi tibud munast koorunud. Kahjuks on kanakull neid varitsenud ning kättegi saanud.
“Eks see Laulasmaa kant on kergelt linnaliku vurhviga ja pigem selline untsantsakate elukoht ning suvituspiirkond. Siin ei ole eriti lehmi, sigu ja lambaid peetud,” märgib perenaine. Vaatamata eelöeldule, tunnistab ta, et oma hinges igatseb aeda veel kodulooma ja sellele ka majakest. “Kui meil oleks kits, saaks piimast kõhu täis juua,” naerab ta.
