FOTOD: Taaskasutust hindava pere vanavaraga ehitud kodu Läänemaal

 (7)
Foto: Birgit Püve

Kadri Valk ja Hembo Pagi jätsid pealinnaelu ning siirdusid enda perele kodu ehitama Läänemaale. Seda kõike tehti teadmisel, et veel hiljuti oli just see piirkond kuulus kõige suurema väljarände poolest.

Sirge seljaga ja igati taluperenaise mõõtu Kadri ütleb: “Mõnikord peab astuma julgeid samme või sammuma vastu tundmatule, muidu ei oleks mõtet elada.”

Tamme taluga seovad teda lapsepõlvemälestused. “Minu jaoks ei ole see võõras kant. Olen kõik suved siin veetnud, selles mõttes oli see turvaline koht, kuhu tulla. Jah, paljud mängukaaslased on siit edasi liikunud, läinud linnadesse. Mina olen aga tagasi liikunud. See on paradoks – seda, mida teised lähevad linna leidma, oleme meie tulnud just maale otsima.” Tamme talu, kuhu Kadri ja Hembo kahe lapsega – Anni ja Albertiga – elama asusid, piirab põlispuude kaitsev sõõr. Värava naabruses kasvab pihlakas, on ka pärnapuid ning eriti palju on tammesid. “Tegelikult oligi selle maja ehitajaks Jaan Tamm ja nüüdseks ongi meie kodu taha lausa tammik kasvanud,” tutvustab Kadri.

Foto: Birgit Püve

Elupuid on hoovi istutanud Kadri vanavanemad. Neid puid mäletab Kadri mudilaseeast, kui suvitas vanaema juures koos vanematega – Heinz ja Marika Valguga. “Elupuud on minu arust paari viimase aastaga mehiselt pikkust juurde visanud,” märgib Kadri.

Rohkem valgust ja soojust

Maale kolimise soov oli Kadris ja Hembos pesa teinud juba ammugi. Enne vaadati ja kaaluti mitmed variante. Isegi Lõuna-Eestis käidi vaatamas, kuid seda õiget tunnet ei tekkinud kusagil.

Viimaks siis otsustatigi Läänemaa kasuks, kus Kadri vanavanemate talukoht oli oma saatust ootamas. Kuna majas püsivalt sees ei elatud, vajas hoone edasikestmiseks remonti. Eelmisel aastal tehti suur töö ära ning renoveeriti vana maja. Praegu ei näe kahekordne taluhoone sugugi selline välja, nagu ta omal ajal oli. Kuigi kaks korrust on sellel majal alati olnud, on nüüd kogu katusealune elamiseks kohandatud. Eeskoda on uute elanike lisatud ning see kaunistab maja välisilmet kenasti. Uue pere saabudes oli vana eluhoone juba sellises seisus, et tuli palke ja talasid vahetada.

Foto: Birgit Püve, Brgit Püve / Maakodu

Ka põrand oli väga halvas korras, majja sisenedes astuti kohati põrandast läbi. Uutesse valatud põrandatesse paigaldati juba veetorud, kuid seni pole selle süsteemi kasutuselevõtuks vajadust tekkinud. Vaid laelauad olid enamikus tubades heas seisukorras ning võimaldasid taaskasutamist.

Tubade asetus jäi üldjoontes samaks, lisandusid kaks WCd ja vannituba, mis paigutati endisesse sahvrisse. Enamik vanadest ustest, mis õnnestus korda teha, on selle talu omad. Ühe talus olnutega samas stiilis ukse leidis Hembo kohalikust jäätmejaamast ning ühe tegi tisler vanade uste järgi.

Aknad vahetati kõik uute vastu. Eest võetud nõukaaegsetest ehitas pereisa hoovi toreda kasvuhoone. Neil aegadel olid aknaavad väiksemaks ehitatud. Nüüd on need taas algses suuruses ning see tõi tubadesse palju päevavalgust juurde. Korsten ja küttekehad vajasid samuti täielikku ümberehitust. Appi tuli kohalik ahjumeister Robert Kardin, keda huvitab vanade küttekehade taastamine.

Nüüd, kui maja on uuesti soojustatud, polegi muud lisakütet vaja. Ahjust väljuvate torude abil jõuab soojus ka teisele korrusele. Suurele küttekehale on vana ahju järgi lisatud sauna kerisahi ja pliit ning juurde tehti leso, mis asub raamatukogutoas. Selle toa üks sein on põrandast laeni raamatuid täis, kohe hakkavad silma ka mitmed Heinz Valgu kirjutatud teosed. Hembo tegi siia ise toredad riiulid.

“Sellesse tuppa sattus nüüd kaks ahju ja leso, seega on talvel siin kõige soojem,” ütleb Kadri. Osa palke, mis paljastati siseruumide kaunistamiseks, võõbati valgeks. Seintel kasutati ­looduslikke värve ja lubikrohvi. Nii mõnigi oleks vana maja jätnud ning töökoorma eest põgenenud. Pereisa Hembo muigab ja arvab, et küllap oli isegi hea, et nad esialgu ei teadnud töömahtu, mis neid ees ootas.

Taaskasutust hindav pere

Selles kodus annab tooni uus- ja taaskasutus. Vanakraami armastavad nii Kadri kui Hembo. “Meil oli algselt mingi visioon, aga lõpptulemus kujunes ikka aja jooksul. Kuna armastame väga asju, siis vaatasime, et mis meil on ja kuhu seda sobitada. Päris mitmed mööbliesemed on siitsamast või siit lähedalt küladest pärit. Mõned asjad on ise meie juurde tee leidnud,” räägivad nad.

Suurepäraselt sobivad vana maja esikusse tumedast puidust rariteetsed ja oma looga mööblitükid. Nii on näiteks väike seinakapp kunagi kuulunud Kadri vanaema linnakodu mööblikollektsiooni, neorenessansi stiilis tool on pärit Prantsusmaalt, selle ostis aastakümneid tagasi Kadri isa ühelt antikvaarilt.

Sellel viimati mainitud ja muinasjutulise väljanägemisega toolil olevat olnud isegi meistri initsiaalidega silt. “Kui ma pisike olin, meeldis mulle nende jalgade alt läbi ronida, ja vaikselt kuidagi nokkisin meistri nimesildi ära. Isa ütles siis, et karistuseks ma pean selle tooli endale võtma,” meenutab Kadri naerdes. Tubade põrandad on kõik halli antiikõliga üle võõbatud ning mõjuvad mõnusalt ja soojalt.

Foto: Birgit Püve

Avaras elutoas, kus asub kõrge valge ahi, on kaks toredat vaipa. Põrandavaip on Kadri vanaema pärandus, sellel on väikesel Albertil mõnus ja soe mängida. Teine märkimisväärselt kaunis patselapiline vaip ehib seina – selle oli Kadri isa kunagi leidnud naaberkülast. Tegu on Läänemaal levinud mustriga.

Tuba ilmestavad veel ka mitme tuntud maalikunstniku tööd. Sirje Runge suurest maalist, mis kannab nime “Nagu linnukene oksal”, ei saa keegi mööda vaadata. Sellest tulvab kevadist värskust ja rõõmu. “Selle on mu tädi 1971. aastal maalinud,” märgib Kadri ja jääb pilti hetkeks silmitsema. Küsimegi, et kas elu on siis maakodus nagu linnukesel oksa peal. “Nii kuidas ise lood, nii ongi! Ja paljuski tunnen küll, et just see kodu on minu jaoks väga mõnus,” vastab Kadri naeratusega.

Kõikide tubade valgustid ja kapikesed on suures osas taaskasutuses ja enne kasutuselevõtmist korda tehtud. Elutoa punasest puidust puhvetkapp on aga vanavanematele valmistatud pulmakink, mille Kadri on väärikas eas nõudega täitnud. Tamme talu perenaine hindab kõrgelt käsitööd. Vanakraamiäridest on näppu jäänud nii mõndagi kaunist, mis kodule romantilist hõngu lisab. Vannitoas on kaks kunagist käsitsi heegeldatud pitskardinat kenasti varjamas valamualust ruumi ja köögis antiigipoest leitud nägus ilurätt.

“Oleme siin sättinud neid esemeid ja asju, vaadanud, mis meil on ja kuhu miski sobiks. ­Kindlasti aja jooksul võib kodu veel muutuda, nii kuidas ise muutud ehk siis ikka käsikäes.”

Foto: Birgit Püve

Kui tegus päevake mööda saab, tõustakse teisele korrusele. Seal, kus kunagi oli vaid pööning, on pererahva valgusküllane magamistuba. Siit kõrgemalt avaneb vaade isegi merele. Kohe nende kambrikese vastu jääb katusealune vanavanemate tuba, lisaks kahele magamiskambrile on siin ka WC. “See oli Hembo mõte, et teisel korrusel oleks ka “hea koht”. Olin esialgu õnnelik, et see esimesel korruselgi olemas oli, enne käisime kõik maja taga põõsaste varju peituvas kempsus. Nüüd tunnevad mugavusest rõõmu kõik – nii meie ise ja Albert kui minu vanemad,” tõdeb perenaine.

Vaiksed ja hubased katusekambrid

Peretütar Anni, kes armastab hobuseid ja ratsutamist, magab hubases toakeses esimesel korrusel. Ema ütleb, et esialgu tütreke ikka veidi kartis teistest eemal olekut. Kohe, kui leiti hiiglasuur mõmmi, kes võtab poole voodist enda alla, sai see mure seljatatud. Nii suure karu kaisus on kindlasti turvaline magada. Albert, kes on praegu alles 2,5aastane, tahab veel ema ja isa lähedal magada. Tema voodi ongi kohe vanemate aseme kõrval.

Vanaisa-vanaema magamistoas on samuti üks lastele mõeldud voodi. See on juhuks, kui teinekord ööbima jäänud külalistel on pisipere kaasas, siis saavad nad selles toas end mugavalt välja puhata. Vanavanemate toa puhkenurgas on nägus vaip ja kaunis mööblikomplekt. Need on pärit kunagisest rahandusministeeriumist, kus Aino Runge ehk Kadri vanaema töötas. Paar aastat tagasi manala teele lahkunud vanaema tehtud on nende tugitoolide katteriie. “Ta oli väga tubli käsitöömeister,” kiidab lapselaps. “Mulle meeldib, kui kodus on asju, millel on lugu. Eriti armsad on mulle just need esemed, mida keegi on ise oma kätega teinud, pannud sinna oma armastuse ja pühendumise.”

Foto: Birgit Püve

Tamme talu pererahvas on ka ise lahtiste kätega. Koos sisustati värvirõõmus köök, kus on leidlikult kokku sobitatud mööblit, millest osa on leitud jäätmejaamast ning vanakraamiga kauplevatest äridest. Kaks juhuslikult leitud sarnast kapikest ühendati omavahel tööpinnaga ning nii valmis tugev täispuidust köögimööbel. “Mängisime ja plätserdasime värvidega ning saigi valmis!” rõõmustab Kadri nüüdki. Tema kätetöö, mis valminud keraamikaringis, lisab köögile veelgi värve juurde. Need kausid tõestavad omakorda, et suguvõsa kunstianne pole siinsest perenaisestki mööda läinud.

Kööginurgas särab ka päikesekollane kapp, mis olevat tehtud koguni Inglismaal. Vanasti oli see seisnud pimedas ning võõra silma eest varjulises sahvris. Nüüd on sellest saanud kaunis kuiv­ainete, tee ja kohvi hoiupaik. Teetaimed kogutakse suvel endale ise.

Loodusest korjatu kuivatatakse vanal, kunagi vilja tuulamiseks ja sõelumiseks kasutatud saril. Meie külaskäigu ajal kuivasid seal nurmenukud.

Köögilaud ja toolid on selle talu varandus. Igal pereliikmel on söögilauda istudes oma koht, väikesel Albertil on esialgu veel turvaline lastetool. Kuigi Hembo jutu järgi tunneb perepoeg vaid mõnda numbrit, nendeks on 3, 4 ja 6, on tal elukutsevalik juba tehtud. Albert tahab kindlasti saada traktoristiks. Tööd oma köögiviljamaal ja väikesel kartulipõllul, mida koos haritakse, on perepoega inspireerinud. Ilmselgelt on köögi aknalauadki siin laiad selleks, et saaks varakevadel taimi ette kasvatada. On ju Tamme talu pere mahe- ja taimetoidu austajad. Paljugi söögikraamist kasvatatakse aiamaal ise. Seega on Albertil, kui ta praegu valitud elukutsele truuks jääb, koduski tööpõld lai.

Ettevõtlikkus tuleb kasuks

Kui miski peret nukraks teeb, siis ehk vaid see, et külas on vähe eluga täidetud talusid. Nende hääbumist on siinsed puhkajad ja elanikud pealt näinud. “Püsivalt siin elavaid noori peresid ei ole. Üks talu osteti möödunud aastal... Mõned käivad küll ka siit Tallinnasse tööle. Meie otsustasime selle aja ja kütusekulu kokku hoida ning siin endale tööd leida,” räägib Kadri. Hembo töö on seotud kultuuripärandi talletamisega, seda saab koduski teha. Perenaine töötab Lihula rahvaülikooli juhatajana ja juhendab ka joogagruppi.

Foto: Birgit Püve

Lisaks hakkas Kadri hiljuti koos sõbrannaga, kelleks on kunstnik-disainer Tuuli Mann, Lihula mõisa tehtud kohvikus Väike Salong ehedaid maitseid ja mahekohvi pakkuma. Talvel aga tutvus ta ühe vahva uusasuniku ja puutöömehe Allaniga, kellega koos hakatakse peagi rahvaülikoolis rahvapärast puutööd propageerima ja kursusi tegema. “See on ilmselt minu loomuses, et ma ei saa monotoonselt tegelda vaid ühe asjaga.”

Kõige selle ja laste kasvatamise kõrvalt ei leita enam naljalt aega Tallinnas niisama lustimas käia. “Tegelikult ei ole töö ega elu enam selline, et peaks puhkust võtma. Samas leiab neid puhkusehetki päeva jooksul mitmeid,” tõdeb Hembo. “Töö siin otsa ei lõpe.”

“Lihulas on tegelikult teater ja kino olemas. Kui miski väga huvitab, siis sõidame ikka pealinna ka. Linna kohvikusse enam ei kipu, sest meil on nüüd oma ja armas kohvik,” mainib Kadri kavalalt naeratades.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare