FOTOD: Valge ja vaba vene kodu, mis jättis jälje Eesti tennise ajalukku
Mõisahuvilistele on Keila külje all asuv Kumna mõis tuttav eelkõige Carl Mothanderi raamatust “Parunid, eestlased ja enamlased”. Natuke kummaline ja isevärki eriline.
“Palju reklaamitud Pärnu kuurordi sarnaseid või paremaid supelrandu oli ümber Läänemere tosinate kaupa. Kuid midagi niisugust nagu Kumna ja selle elanikud võis kohata ainult Baltikumis. Kumna väike suvepansionaat oleks õige reklaamijuhi käes võinud muutuda Eesti üheks põnevamaks turismimagnetiks.” Nii kirjutab Mothander oma 1943. aastal Helsingis ja 1998. aastal eesti keeles ilmunud raamatus.
Meeles Tohisoo mõisa rootslasest peremehe Carl Mothanderi värvikas kirjeldus, hakkasime uurima, mis on Kumna mõisast tänaseks saanud.
Ligi kümme aastat on Kumnas vaikselt toimetanud ja uuemat kivihäärberit taastanud OÜ Loodustoode ja 2007. aastast MTÜ Kumna mõis. Juhatuse liige Raivo Kalve kutsuski lahkelt tehtut vaatama, ta tutvustab ka paiga kildudena kogutud ajalugu.
Kumna Meyendorffid
Kumna mõis on rajatud 1620. aastail. Valduse esimene omanik oli Tallinna Niguliste kiriku pastor Johann Knopius, kelle järgi nii mõisa kui ka paikkonda mõnikord Knoobuseks kutsuti. Järgmiseks omanikuks oli Heinrich Göbel, Põhjasõja järel Franz Lemberg ja Johann Friedrich Lübeken. 1778. aastal ostis mõisa riiginõunik Karl von Kosküll, tema poja käest läks see Johann Lütkensi valdusse. 1838. aastast kuulus mõis von Meyendorffide suguvõsale.
Meyendorffid tõusid tsaari õukonnas kõrgetele võimupositsioonidele. Georg von Meyendorff (1796?-1879) oli kindraladjutant ning keiser Aleksander II ülemtallmeister. Tema oli ka ülevenemaalise evangeelse-luterliku konsistooriumi president.
Georg von Meyendorff oli samas tõeline estofiil. Tallinna Kaarli kiriku suur kroonlühter on tema annetatud, samuti toetas ta Kristjan Raua kunstiõpinguid. Tal on teeneid Eesti kultuuriloos märgilise tähendusega Peterburi Jaani kiriku rajamisloa saamisel ja ehitusel, oli ta ju õukonnas n-ö oma inimene.
Kumna mõis on jätnud jälje Eesti tennise ajalukku. 1911. aastal asutatud Kumna spordiring astus kohe ülevenemaalisse tenniseklubide liitu. William von Meyendorff aga tuli 1920. aastal Eesti esimeseks tennisemeistriks meeste paarismängus.
Tänu Teofili pojale Georgile, kes võitles Vabadussõjas Balti pataljoni koosseisus, jäi Meyendorffidele alles mõisasüda ja mõnikümmend hektarit maad.
Teofil von Meyendorff päästis 1905. aastal ka kohalikud talupojad. Ta jõudis mõisa parajasti siis, kui karistussalk valmistus vahistatud talumehi maha laskma. “Ma ei taha, et minu isa põld muutuks verepõlluks,” ütles ta esimesed sõnad kasakaile eesti keeles ja käskis talumehed vabaks lasta.
Meyendorffid olid andekad inimesed ning lõid mitmel alal läbi laias ilmas. Suguvõsas oli nii kuulsaid näitlejaid kui hinnatud sillaehitajaid.
Vaba vene kodu
Hõlpu sai alles kella nelja ajal, kui mindi esiema juurde teed jooma ja päevast aru andma. Siis lasti end lõdvaks ega nähtud erilist vaeva koristamisega. “Alati oli seina äärde kokku rullitud mõni luksuslik vaip, mille võis kiiruga lahti rullida, kui põrand liiga tungivalt luua järele kisendas,” kirjeldab Mothander. Kedagi ei üllatanud, kui riiulist raamatut võttes, kukkus selle vahelt välja lauanuga või hõbelusikas, mis lugemisjärge hoidma oli pistetud.
1928. aastast alates peeti mõisas pansionaati paarile tosinale eri rahvustest noorele. Kuu aega pansionaadis maksis vaid 50 krooni. Noored käisid abiks aias ja põllul, sõid lihtsat toitu. Mothanderi hinnangul oli see vaba vene kodu, kus lisaks võõrastele toimetas ka tosin oma pere noort: sihvakad pikad poisid, ohtlikult elegantsed tüdrukud.
Tuntuim alaline suvitaja oli Aleksius II vanaema Edviga Ridiger. Pole välistatud, et ka väike Aleksius käis Kumnas.
Noortele meeldis vaba õhkkond ja kerge minnalaskmismeeleolu.
Sõja ajal toimetas Kumna mõisas Abwerhi luurekool, mida külastas isegi Abwehri kõrgeim ülemus, admiral W. Canaris. Nõukogude ajal oli siin majandi keskus, kivihäärberisse majutatud õpilasmalevlased on seintele ja sammastele jäädvustanud oma nimed. Teiste seast leiab sealt ka 3. keskkoolis õppinud Pirjo Levandi nime.
Uus peahoone vana kõrvale
Kumna vana puidust peahoone, kus pansionaadipäevil elu kees, on ühekorruseline kõrgel soklil ehitis. See võis valmida 18. sajandi lõpuaastail, kuid sai hiljem täiendusi.
Kumna uus kivist peahoone ehitati 20. sajandi algupooles: ühtedel andmeil 1913., teistel aga alles 1930ndail aastail. Ja Meyendorffidel selle majaga suurt pistmist polegi. Nimelt sai Balti pataljonis võidelnud Georg aru, et temast põllumeest ei tule. 1935. aastal müüs ta osa mõisasüdamest – Aia talu – Emmeliine Cromelile (sünd. Stackelberg). Tema ilmselt siis ehitaski hoone osaliselt vanade müüride peale. Samal kohal olevat olnud pesukoda.
Kui valmistud nüüd peauksest astuma ruumikasse häärberisse, tabab sind pettumus. See, mis väljast tundub suur, on seest üllatavalt väike. Sammaste ja rõhtsate karniisidega saal teisel korrusel on jaotatud stukkreljeefide abil ristkülikukujulisteks väljadeks. Peegelvõlviga laega saalis aga paistab ülihästi, kuidas on paigutatud krovimatid ja talad. Seda vaadates tahaks samuti kinnitada – nii uus see maja olla ei saa.
Tööjärg pole saaliossa veel jõudnud. Lae all kluugutavad tuvid. Kalve lootis siis, et peagi jõuavad nad ka selle hooneosa väljast krohvida ja sisetööd ette võtta.
Valge elevandi vangis
Kui OÜ Loodustoode kivihäärberi Harku valla enampakkumiselt ostis, oli madalamast tiibhoonest alles kolm müüri ja seda kõrgema saaliosaga ühendav galeriigi vaid osaliselt säilinud. Akende ja uste asukohta oli muudetud, selles majaosas paiknes kunagi külapood.
Tiibhoone müürid laoti uuesti üles, kuid abiks ei olnud võtta ühtegi fotot ega joonist häärberi algilmest.“Kõik, mis tagaküljel jääb häärberi ja tiibhoone vahel paikneva galerii taha, on ausalt öeldes fantaasia vili,” tunnistab Raivo Kalve.
Kümne aastaga on tööde eestvedaja Raivo Kalve end hoolega koolitanud – käinud teistes mõisates ja süüvinud ajalukku. Ammu on mõis haaranud tal terve käe, kuigi esialgu kavatses vaid sõrme välja sirutada.
“Hakkasin seda eneseirooniliselt kutsuma “valgeks elevandiks”. Kui kodust jälle kadunud olen, siis pere teab, et isa läks “valge elevandi” juurde,” räägib ta.
Hoonet restaureeritakse OÜ Restauraatorprojekti arhitekt Veigo Kukkuri plaani järgi, sisekujundus on aga kollektiivne töö. Kui Maakodu 2010. aasta juunis Kumnas käis, oli raske uskuda, et tiibhoone avamispidu tuleb juba suve lõpul.
Avaralt aiapoolselt rõdult, mida siin tõenäoliselt kunagi pole olnud, pääseb nüüd tiibhoone saali. Kahele poole jäävad väikesed salongid. Uhkete stukkornamentide ja laelühtritega sinine saal näeb esinduslik välja, nagu ka salongid.
“Mõnedki asjad sündisid katse- ja eksituste meetodil,” selgitab Raivo, kui ilusat tööd imetleme. Stukk on suuresti oma meeste valatud. Otsiti sobivaid elemente, muretseti šabloonid ja tehti vormid. Sedaviisi valamine polevatki keeruline. Mõnda ruumi värviti aga mitu korda, sest mis sobis paberi peal, ei pruukinud seinal niisama hea olla.
Nüüd võib öelda, et kõik, mis tehtud, on kaunis, kuigi valmis on vaid osake kavandatust. “Valge elevant” nõuab aega ja hoolt veel aastaid.
Tagaaed purskkaevu ja skulptuuridega
Ümbruskonna rahvas võttis uued omanikud kenasti vastu ja ega nemadki uudistajaid eemale tõrju. Häärber piirati siiski aiaga, et pisikestki privaatsust tagada. Kolhoosi ajal viis õuest sõidutee otse läbi.
Pargis süvendati ja puhastati tiik, ehitati lehtla ja sild üle oja, avarad pargiaasad on ilusti niidetud. Kumna rahvale meeldib pargis puhata, siin on ka mitu pidu peetud.
Plaanis on ehitada teinegi sild, mis viiks tiigisaarele, tiigil võiks olla paatki.