Minu õde Rita Saibel võttis selle projekti ette. Tema sai selleks lükke hoopiski ühes taaskasutuspoes, kus kampsunid olid kõik allahinnatud. Sealt ta krabaski enam-vähem omavahel sobivad kudumid.
Kui esialgu tundus kokkuõmblemine lihtne olevat, siis tagantjärgi ütles ta, et õmblemise ajal on oht horisontaalkülgedel lokkima hakata ja kogu õmblus jääb inetu.
Rita korjas silmad heegelnõelaga kokku ja ta ei kahetsenud hetkekski, et raatsis aega kulutada. Veel ütles ta, et kõik küljeõmblused tuleb kas äärestusmasinaga või siksak pistega üle käia. Siis ei teki olukorda, kus et silmad võivad hakata välja venima või hargnema.
Et igas käsitööd armastavas majapidamises on hulganisti nööpe, siis padja tagumisele küljele tuli nööbiliist. Nööbid ei pea olema kõik ühesugused, just sarnaste ritta ladumine teebki padja vahvaks.
Põhjamaa kodusse sobivad sellised padjad väga hästi, kas siis kaunistamaks sohvat või voodit, kus soojendavad mõnusasti pererahva küljealust.

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.