Heimtali – kaunitari nimega mõis Eestimaa Šveitsis

 (15)
Heimtali mõisakompleksi üks eredaid pärle on kindlasti romantilises neogooti stiilis viinaköök, mis on viimase mõisniku Friedrich von Siversi andmetel ehitatud tema vanaisa Peter Reinholdi ajal. SVEN ARBET

Heimtali mõisa peahoone uhkeldab juba mitu aastat taas kauni klaasverandaga.

Heimtali ja seal elanud mõisnike looga on hästi kursis härrastemajas tegutseva Raudna põhikooli ajalooõpetaja Imbi-Sirje Torm, keda on pärjatud ka õpetaja Lauri tiitliga.

Õpetaja on aastaid Siversite sugulastega kirjavahetuses olnud.

“Nüüd räägin sageli mõisaga seotud mälestusi ja pärimusi. Siia tööle tulles ei teadnud ma aga Siversitest midagi. Alustasin koos ajaloohuviliste õpilastega uurimistööd, läheduses elas veel inimesi, kes olid mõisnike eluajal lapseeas. Kogusime neilt pärimusi, töötasime läbi seni avaldatud eesti- ja saksakeelseid artikleid – nii valmisid esimesed õpilaste uurimistööd Heimtalist ja Siversitest,” meenutab Torm.

Hiljem sai õpetaja kontakti Siversite suguvõsa liikmetega, kes tema huvist liigutatuna uurijat lahkesti aitasid. Näiteks kinkis geoloogiadoktor Ulrich von Stackelberg õpetajale ühel jõuluajal Heimtali viimase mõisniku Friedrich Fromhold von Siversi (1849–1924) mälestusteraamatu aastatest 1913–1924.

See päevaraamat ongi tal nüüd meenutamisel abiks. “Heimtali mõisas on elanud viis sugupõlve Siverseid,” ütleb Imbi-Sirje Torm sissejuhatuseks.

Admirali järeltulijad

Heimtalisse sattus Taani juurtega Siveriste suguvõsa kummalisi teid pidi.

Siversite perekonna esiisa Peter Sivers sai Venemaal admirali tiitli ning juhtis seal kogu purjelaevastikku. Pärast tsaar Peeter I surma pagendati admiral Hitolasse ja konfiskeeriti tema vara. 1744. aastal kinkis Peeter I tütar keisrinna Jelizaveta admirali teenete eest tema
perekonnale Õisu, Kurwitza ja Morna mõisad Liivimaal. Admirali poeg Friedrich Wilhem valis oma kodukohaks Õisu. Kurwitza – Eestimaa Šveitsiks kutsutud kauni maastikuga kandi (just sellist nime kandis siis Heimtali) – päris endale Peter Reinhold von Sivers (1760–1835).

Levib legend, et Peter Reinhold tutvus Leip­zigis tudeerimise päevil Luise Heimenthaliga ja armus ülepeakaela ära. Paraku ei olnud Luisel määratud kauaks siia ilma jääda. Peter von Sivers nimetas Kurvitza mõisa armsama mälestuseks Heimtaliks.

Õpetaja Torm täpsustab legendi: “Toetudes Siversite geneoloogia ja Friedrichi memuaaridele, selgub, et Peter Reinholdi kolmest abielust esimese abikaasa nimi oli Louise von Stauden, kes suri 20aastaselt sünnitusel. Suri ka tütar, kes ristiti Almaks. Väheusutav, et leinav mõisnik oma noorpõlve armastatu mälestust Heimtali kohanimega põlistas. Heimthal on eesti keelde tõlgituna “koduorg”.” Piirkond hakkas sama nime kandma 1793. aastal.

Teisest abielust sündis Peter Reinholdi perre kolm last. See abielu lahutati. Mõisnik maksis neile välja pärandiosa. Kolmandast abielust Katarina Charlotte von Wrangeliga sündis 10 last, neist kolm poega.

XVIII sajandi lõpul lükkas Peter Reinhold mõisas elu käima, alustades mõisakompleksi väljaehitamisega. Oma edust põllutööde korraldusel ja puuviljaaedades kirjutab mõisnik 1826. aastal ajakirjas “Livländische Jahrbücher der Landwirtschaft”.

Ettevõtlik Peter Reinhold rajas ürgoru nõlvale Inglise stiilis vaatesihtidega pargi. Heimtali mõisa praeguseni kestnud peahoone jaoks jõudis ta valmis teha kavandid. Hoonel on rohkesti hilisklassitsistlikke detaile. Näiteks kõrgema keskkorpusega liituvad madalate galeriide abil kolmnurkfrontooniga tiibehitised. Sissepääs asub keskteljel, selle ees ongi nüüd tiheda aknaruudustikuga veranda. Fassaadi katusekarniisid rõhutavad horisontaalset liigendust.

Juhan Maiste kiidab oma raamatus “Eestimaa mõisad” küll Heimtali härrastemaja välimust, kuid ruumide planeeringut peab ta keeruliseks ja ebaratsionaalseks.

Uusi hooneid püstitas mõisaansamblisse ka Peteri poeg Hermann von Sivers (1815–1867), kellest sai mõisnik 1851. aastal. Hermann Friedrich oli omandanud merehariduse ning talle oli omistatud kaptenleitnandi auaste.

Tema abikaasa Emma Charlotte ei olnud Heimtalist üldse vaimustatud. Õpetaja Tormi kirjutatud dialoogis, mida koolis külalistele etendatakse, toriseb mõisaprouaks kehastunud näitleja ilmekalt: “Kuhu mind on toodud? Siin ei ole isegi ballisaali. Kõikjal on vaid lehmasõnniku hais ja vastikud talumehed!”

Hermann von Sivers ei saanud naisele paremat võimaldada, tal lasus kohustus tasuda võlgu ja jätkata esivanemate tööd.

1856. aastaks viis Hermann Friedrich isa tehtud kavandite alusel lõpuni häärberi ehituse. Ta laskis ehitada ka ringtalli, mis on Viljandimaa võimsaim karjakastell. Veel valmisid kahekorruseline moonakamaja, kelder-ait-kuivati, mis sai Liivimaal kuulsaks “Siversi kuivatina”.

Neil aegadel sai hoo sisse talude päriseksostmine. Ent mõisal olid laenud ja raha hädasti vaja. 1856. aastast ei tohtinud talupoegi enam peksta.

Imbi-Sirje Torm vahendab päevikust tõlgitud juttu: “Kui isa Heimtali tuli, ei tundnud ta põlluvirtsahvti. Teda aitas suurepärane kubjas Lembit, mille eest mu isa oli väga tänulik. Kord ajas isa ratsapiitsaga laiali mässumeelsete talumeeste koosoleku. Vastu ei hakanud keegi, aga koju ka ei mindud, mõisa küünile pandi tuli räästasse,” oli oma memuaarides kirja pannud Friedrich von Sivers. Võimalik, et selle küüni ümarad maakivist laotud nurgapostid seisavad tummade tunnistajatena praegugi Vardi tee ääres.

1860ndate reformid tõid pingeid mõisa ja talurahva suhetesse. Päevaraamatu andmetel tabas pingelisel ajal Hermann von Siversit südamehaigus. Tartust, kuhu mõisnik toimetati, abi ei saadud. Suunduti Räpinasse, kus oli mõisnikuks Hermanni vend, kuid süda ei pidanud vastu ning Hermann suri 52aastasena paari nädala pärast. Tema abikaasa Emma Charlotte suri Heimtali mõisas 91aastasena. Nad on maetud Heimtalisse Siversite kalmistule.

Uus kodu Peetril

Heimtali järgmine mõisahärra Friedrich Fromhold Peter von Sivers (1849–1924) oli lastetus abielus oma sugulase Anna Konstanze Wilhelminega.

Härra noorem vend tegi sõjaväekarjääri, kuid sai õitsvas eas surma. Seejärel kutsus Heimtali mõisnikepaar vennapoeg Hermann von Siversi enda juurde elama.

1910. aastal laskis vanapaar endale Riia parimal arhitektil Otto Wildaul uue kodu projekteerida. Elegantne elumaja ehitati Heimtalist viie kilomeetri kaugusele. (Peetri mõis on nüüd eravalduses, sellest mõisakodust saate lugeda Maakodu 2002. aasta veebruarinumbrist.)

Pärast maareformi läks Heimtali härrastemaja Eesti sõjaväe suurtükiväepolkude kätte. Mõisat rentis Tori hobusekasvanduse Viljandi osakond kuni 1930. aasta alguseni, mil Heimtalisse loodi riigimõis. 1932. aastast sai härrastemaja oma valdusse Heimtali kuuekassiline vallakool.

Vanapaar lahkus Eestist 1921. “Nad asusid elama Jenasse väiksesse kahetoalisesse korterisse. Võib vaid arvata, millised olid tema tunded ja mälestused Heimtalist, mis oli tema ja ta esivanemate kodu olnud üle saja aasta,” nendib Imbi-Sirje Torm.

Heimtalis elas kuni 1919. aasta maareformini Tarvastu mõisapreiliga abiellunud Hermann von Sivers, neil oli kaks last.

Leiud nakatavad uurijapisikuga

2008. aastal hakati Heimtali mõisa härrastemaja Euroopa Liidu regionaalarengu fondi 14 miljoni krooni suuruse toetusega renoveerima.

Mõisas tehtud rekonstrueerimistööd venisid küll ettenähtust pikemaks, kuid eelmisel aastal anti maja viimaks koolile üle. Projekti järgi plaaniti taastada kunagine klaasveranda. Need tööd tõid päevavalgele nii mõndagi põnevat.

Maapõuest tulid välja maakivist ja tellistest müürikatked, mida nüüd saab läbi klaaspõranda uudistada. Muinsuskaitsjad oletavad, et klaasverandat kasutati kunagi talveaiana ning need on eksootiliste taimede kasvualused. Põhikooli uurijapisikuga nakatunud õpilane Mait Allas on aga arhiivist saanud kinnitust oletusele, et kunagi oligi veranda asemel triiphoone. “Ilmselt köeti seda kerishüpokaustahjuga ning need müürid on selle küttekeha jäänused,” arvab ta. Õpetaja Torm on õpilasega ühel nõul, vaid lisab veel: “Et keldris võis olla kerishüpokaustahi, selle tunnistuseks on ka 2004. aastal remondi käigus köögi põrandas välja tulnud kivist soojendusplaat, millest on hea foto. Mõisarahva ühe elutoa põranda all olid näha ka tellistest kanalid, võimalik, et nende kaudu liikus soe õhk.”

Teisel korrusel tuli ahjutaguse seina vahelt välja ümbrik. Selles oli kiri, mis pühendatud tulevastele põlvedele, kes mõisas elavad või seda omavad. Koltunud kirja olid hiired küll tugevasti närinud, kuid Imbi-Sirje Torm toimetas gooti kirjas üriku Tartu Rahvusarhiivi arhivaar Tiiu Oja kätte, kes selle taastas ning tõlkis.

Kiri tulevastele põlvedele

Nüüd teame, et kiri sisaldas häid soove leidjatele ja seal pajatati ka plaanidest, mida taheti mõisas lähiajal ette võtta. Põhjuseks oli Hermann von Siversi saabumine. “Valmistuti vennapoja vastuvõtuks, kirjutati remondiplaanidest, näiteks mainiti uute põrandalaudade paigaldamist,” vahendab õpetaja Torm.

Kirjale on alla kirjutanud Fromhold Friedrich Peter von Sivers ja Minni (Wilhelmine hüüdnimi – toim) von Sivers, lõppu oli lisatud veel: “Meiega koos on sellele alla kirjutanud meie armas vana ema.”

Kooli söökla oli ilmselt kunagi mõisapere söögisaal. Selle lage kaunistab stukkdekoor ning pilku püüavad laiad neogooti stiilis uksed. Üks eriliselt uhke uks leiti pööningult.

Nõukaajal eemaldati ju silma alt kõik, mis liialt mõisaga seotud. Tänu sellele on paljud ajaloolised esemed aga ka siiani säilinud. Pööningult leiti nt mõisaaegseid lukke, mille vanust on lastud asjatundjatel määrata.

Kohe söökla kõrval oli seinas peidus veel üks üllatus. “Koolimaja juurest ehitusprahi hunniku otsast leidsin ühel päeval kemmergu istumislaua, see oli täiesti kasutamata. Selgus, et see peitus ühe seina taga. Usun, et see oli peidiku maskeering ehk koht, mille kaudu sai hoonest põgeneda,” jutustab õpetaja Torn.

Väärtuslik ja kahjulik pärandipõlgus

Kõige uhkem ruum on tagasihoidliku stukkdekooriga peegelvõlvlaega saal, mille keskmes särab jälle kaunis lühter. Kohe jääb silma roheline läikiv historitsistlik kamin-ahi, mille keskel toretseb merekarp.

Ühes saalinurgas paistab siin läbi aegade kasutatud seinaviimistluse näidiseriba, seintel ja ustel on valitsev hallikas ja kollakas koloriit. Seinu katab lubikrohv, põrandalauad on linaõliga õlitatud.

Korruseid ühendavad puittrepid on uued, aga ikka suursuguselt laiad. Õpetajad ütlevad, et just treppidel kõndides tuleb meelde, et nad töötavad mõisas.

Seintes on palju salapäraseid orvakesi.

Mõisa lõunatiivas, võimaliku teisele korrusele viiva keerdtrepi asukoha all, on metallist uks. Õpetaja Torm kõneleb, et suulise pärimuse järgi viinud mõisast salakäik Sabaku taluni. Oma silmaga nägi ta härrastemaja tagumise fassaadi juures renoveerimise käigus pargi tagaväljakule avanevat tellistest võlvitud ava. “See sai fotografeeritud ja jäeti uurimiseks tulevastele põlvedele,” ütleb õpetaja.

Renoveerimiste käigus õnnestus päästa ka lõunatiivas arvatava vanaproua toa kuus tapeedikihti, mis võinuks olla seinal eksponeeritud. Tapeedinäidiseid hoitakse nüüd muuseumitoaks eraldatud ruumis.

Kooli muuseumituppa on koondatud õpilaste ja ajalooõpetaja uurimistööde tulemused. “Mitu õpilast, kes omal ajal siin kodukandi ja mõisa ajalugu uurisid, on nüüd doktorikraadiga,” tunneb õpetaja Torm uhkust. “Kuid olen küll kuulnud ka märkusi, et miks mõisnikele nii palju tähelepanu pöörata. Aga me elasime ju kõrvuti. Kõige tähtsam on see, et oleme rahvana väärtustanud haridust ja sidemeid, mis olid mõisnikel Kesk-Euroopaga. Mõisa eeskujul valmisid meie taluhäärberid ja majad said korstnad. Mõisaaiast jõudsid taluaeda ilupuud ja -põõsad. Kõik need, kes mõisas töötasid, on omal kombel tõstnud meie kultuuritaset.”


Viisakad lapsed ja mõisaahjude soojus

Mis jäi Heimtali mõisa renoveerimistöödest meelde arhitekt Urmas Arikesele?

“Mul on ainult meeldivad mälestused ja kogemused. Olen märganud, et iga kord, kui ma Raudna mõisakooli sisenen, kiirustavad ka kõige vallatumad lapsed võõrale tere ütlema. Nad tunnevad alati huvi, kui midagi koolimajas mõõdad, ja uurivad, mis ma teen.

Ka mõisamaja ahjude soojus võtab tulija talvel ja sügisel alati hästi vastu. Pressid end läbi sügistormi koolimajja sisse ja ahju ligi. Teinekord õnnestub isegi näha kütjat oma puukorve ja kaste tõstmas. See on elamus! Nukraks teeb, et need ahjukütmised võivad varsti olla minevik, sest tahetakse ökonoomset
ja mugavat keskkütet.

Heimtalis käis töö mitmes etapis. Esmalt töötasime ühes tiivas, kool koliti hoone teise otsa. Kui oma töödega ühes osas lõpule jõudsime, said lapsed värskelt remonditud ruumidesse.

Heimtali mõisa peahoone Foto: Sven Arbet

Heimtali härrastemaja on väliselt kenasti sümmeetriline, samas asub hoone ju tohutult põneval reljeefil. Sees on aga palju ebasümmeetriat – maja sisemus on ehituslikult päris keeruline ja hämmastav.

Osalt on maja koguni neljakorruseline, kui juurde lugeda ka soklikorrus. Esimesel korrusel on galeriid ja saal, teisel korrusel klassiruumid. Kolmandal on vaid kaks ruumi ja koridor. Projekteerides oli keerukas täita päästeameti nõudeid lasteasutusele. Muinsuskaitseametnikega sujus koostöö väga kenasti. Õnneks on viimastel aastatel kujunenud elementaarseks vanade majade juures heade ja õigete materjalide kasutamine. Pärsti vald on erakordselt tubli, et selle töö ette võttis! Mul on väga hea meel, et Eestimaal on mõisahooned alles – ka koolina on see hoonetüüp geniaalne!

Heimtaliga seoses on mul üks soov. Mõisakoolil on nüüd pidulik ja vägev saal. Tahaks seal mõnd suvist kontserti kuulata, sest saalis võib olla põnev akustika: saali ühed uksed avanevad lahtisele verandale, teised klaaspõrandaga kinnisele verandale. Oleks põnev kuulda, kuidas helid sellistest tingimustes kõlavad.”

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare