Oleme juhtunud külla päeval, mil mere kohal tupruvad tumedad pilved ei jaksa kogunenud vett enam kinni hoida. Vihm hakkab tasapisi taevast maa poole nõrisema, esimesed piisad potsatavad tumedatele kalladele, teised kõrgetele mustikapõõsastele.

Kaarini poolest võib sadada. Suvi ongi kuivavõitu olnud ning maja ja aed on planeeritud nõnda, et seal oleks mõnus iga ilmaga.

Maja asub künkal, mille all vuliseb oja. Aed on rajatud mäe nõlvale ja oja kaldale.

“Kui me Vene aja lõpus siia kolisime, oli vihm suureks probleemiks, tugevad sajud viisid lihtsalt kõik kaasa ja uhtusid pinnase minema,” meenutab Kaarin Oras.

Lahenduseks oli äravooluteede rajamine ning mullapinna alla katete paigaldamine. Nüüd jookseb vihmavesi vulinal mööda kive oma rada ega tee midagi paha.

Ojamäe talus elab koos mitu põlvkonda. Maja jagavad Kaarin ja tema abikaasa Urmas poeg Olari, tema naise Triinu ja nende lastega.

Omal ajal asus majja esimesena elama Urmas, kes majakarbis nokitses ja toona tavapäraselt rahalisa saamiseks võetud loomi talitas. Kui ka ülejäänud pere lõpuks kõigi mugavustega korterist majja kolima asutas, oligi aeg juba niikaugel, et tuli uuesti remondiga peale hakata.

Selle juures oli suurim roll nüüd juba Olaril, kes Soomes töötades sealt mitmeid ideid kaasa tõi. 

Hea lahendus on ka postidele rajatud katusealune, mille all jooksevad pesunöörid. “Kui pere on kodus, siis ühed riided lähevad, teised tulevad,” muigab Kaarin.

Kuna nii tema ise kui ka poeg Olari on loomingulise mõtlemise ja lahtiste kätega, tuleb vahel ette ka vaidlusi. Seal, kus üks ootaks ja mõtleks, tahaks teine vahel kiiresti tulemust näha. Suuremad tööd tehakse aga ikka ühisel jõul ära, kogu pere paneb jõudumööda käed külge.