JAANIAEG: Otsime õnnetoovat jaaniussi

Jaaniusse on sama põnev otsida kui sõnajalaõisi. Liiati on tõenäosus otsitavat leida lõputult suurem.

Jaanimardikas (Lampyris noctiluca), keda rahvas hoopis jaaniussiks kutsub, kuulub üsna liigirikkasse jaanimardiklaste (Lampyridae) sugukonda. Jaanimardikate isased on tiivulised ja emased tiivutud tõugulaadse kehaga lennuvõimetud putukad, selllest tuleb ka nimetus jaaniuss.
Üldiselt on emased isastest vähemalt kaks korda pikemad, küündides kuni 25 millimeetrini. Eestis elutseva jaanimardika valmikutest helendavad ainult emased putukad, kuid troopikas tegutsevatel liikidel heidavad valgust ka isased. Vastsed ja nukud kiirgavad samuti valgust, kuid selle põhjus on seni teadmata.

Tõhus looduslik latern

Jaaniussi paneb helenduma looduses küllaltki levinud bioluminestsents. Putukad saavad reguleerida nii laterna süütamist kui ka helenduse intensiivsust hapniku pealevooluga. Selleks on neil olemas eriline trahheede süsteem. Jaanimardika helenduselund on evolutsiooniliselt kujunenud putuka rasvkehast ja paikneb tema tagaosa kõhupoolel. Roheka hiilguse põhjustab orgaanilise aine lutsiferiini lagundamine.

Jaaniussi helendussüsteemi kasutegur on äärmiselt suur, sest ligikaudu 98% kulutatud energiast muutub valguseks ja ainult 2% soojuseks. Võrdluseks mainin, et inimeste leiutatud valgusandjad suudavad valguseks muuta vaid kümnendiku kasutatud energiast.

Jaanimardikas ei helenda aga muidugi niisama ilu pärast. Valgussignaalide tugevus ja kestvus edastavad liigikaaslastele olulist teavet. Eelkõige peab helendumine aitama ligi meelitada õige partneri. Aktiivselt hakkavad mardikad tegutsema õhtuhämaruse saabudes. Helendumise tippaeg on juunis-juulis, kuid mõnel eriti soodsal aastal on helenduvaid jaaniusse nähtud isegi septembris.

Aeda ei tiku

Jaanimardikate elupaigaks on vanad heinamaad, karjamaad ja looduslikud niidud ning väga selgelt eelistavad nad lubjast pinnast. Kuid suveõhtuti võib neid kohata ka teepeenral, metsa servas ja nõmmel. Mardika vastsed on varjatud kohtades, näiteks kivide ja puidu all peidus. Nad mõistavad hinnata mitmekesist maastikku, kultuuristatud aladele jaaniussid ei tule.

Suguküpsed jaanimardikad elavad ainult paar päeva. See aeg kulub partneri leidmisele ja munemisele. Sigimisel kasutavad nad ära kõik vastsestaadiumis kogutud energiavarud ning varsti pärast viljastumist mardikad hukkuvad.

Emased jaanimardikad on päeval peidus ja tulevad õhtul välja isaseid helendava kumaga ligi meelitama. Isastel on äärmiselt tundlikud silmad. Nad märkavad kutsuvat kuma kuni 10 meetri kauguselt ja lendavad emase juurde, et peagi paarituda. Pärast paaritumist pole helendust rohkem vaja ja siis emasloomade tulukesed enam ei sütti.

Ahned õgardid

Tavaliselt muneb jaanimardikas kolme päeva jooksul 50–100 muna. Munemiseks sobib sammal vm niiske koht maapinnal. Sõltuvalt ilmast koorub vastne 2–4 nädala pärast. Rööveluviisiga vastsed on väga agressiivsed ja aplad ning ründavad eelõige limuseid. Nende tugevad lõuad eritavad ohvrit hammustades ensüüme, mis muudavad ohvri keha vedelaks, et vastne saaks seda hiljem tarbida.
Öise eluviisiga vastsed on kõige aktiivsemad niisketes tingimustes. Vastsed võivad kestuda neli-viis korda elu jooksul. Talve elavad nad üle palkide, kivide, varise jms all. Kokku kulub jaanimardikal täiskasvanud isendiks arenemisele kolm aastat.

Kahjuks kahandavad jaanimardikate arvukust põlluharimine, maaparandus, saaste, asulate kunstvalgus ja nende looduslikke elupaiku hävitavad kliimamuutused. Mitmel pool Euroopas on jaaniussid juba üsna haruldased.