Juhtkiri: Kojujõudmine
Olav Ehala “Kodulaulus”, mille teksti kirjutanud Juhan Viiding, on read: “Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik. Kodu
on nii imeline, tavaline paik.”
Kui me Vähiku talu perenaise Kaja Tamperega elumaja verandal istusime
ja ta oma lapsepõlvemälestusi meenutas, sain aru, kui rikas – nii hingelt kui vaimult – on inimene, kel õnn olla ja elada oma kodutalus. Paigas, kus möödus tema lapsepõlv, kus on ta juured ja hulgaliselt helgeid mälestusi.
Saaremaal asuv Vähiku talu on just nagu laulusõnades öeldud: tavaline, aga ometi imeline paik. Seda kindlasti omade jaoks, aga ka võõrastele.
Kaja rääkis sellest, kuidas Setumaalt toodud elumajja tuli ühel hetkel tagasi tema vanaisa talu lõhn, ning ta silmad olid liigutusest pisarais. Kui kodust enam mitte midagi alles pole, võib ainsaks mälestuseks olla kodutalu lõhn.
Minule on oma vanaema kodust meelde jäänud igakevadine sirelilõhn. Kui toad olid kraamitud, pani vanaema alati Singeri õmblusmasina peale pitsilise liniku ja vaasi, kuhu kevaditi tõi õuest õitsvaid sirelioksi.
Inimene on juba kord nii loodud, et nooruse uljuses tõmbavad meid uued paigad ja võõrad riigid, oleme rahutud ja otsime ellu põnevust. Teatud eas hakkab miski nähtamatu niit meid maale tõmbama ja oma kodupaigale või maakodule mõtlema sundima. Meile meeldib üha enam kõpitseda mustas mullas, vaadata rohelust ja linde, rõõmustada iga tärkava taime üle. Siis alles mõistame, kui vähe on loodust
ja elu linnamüüride vahel.
Hingedeajal süütame küünla ja mõtleme oma esivanematele. See on kui nähtamatu side, mis põlvkondasid ühendab.
