Just see nunnu näoga näriline on maaomanikele tõeliseks nuhtluseks

 (1)
Just see nunnu näoga näriline on maaomanikele tõeliseks nuhtluseks
Foto: Wikipedia

Varem kogu Euraasia metsavööndis esinenud kobras taasasustati Eestisse 1957. aastal, kui Valgevenest toodud koprad Jägala jõele lahti lasti. Samaaegselt levis kobras ise Kagu-Eestisse ka Venemaalt.

Saabumise järel võeti loomake kohe looduskaitse alla ning temale jahi pidamine keelustati. Edasise leviku kiirendamiseks alustati 1976. aastal kobraste eluspüügi ning levitamisega, peaasjalikult Kagu-Eesti maaparandusobjektidelt, kus juba olid kobraste tegevuse tagajärjel tekkinud lokaalsed metsakahjustused üleujutustena.

Püütud koprad viidi uutesse elupaikadesse Harju-, Jõgeva-, Pärnu- ja Raplamaal. Praegu on kobras levinud kogu Eestis, sealhulgas Saare- ja Hiiumaal.

Looduskaitse alt jahiulukiks

Ei võtnud kaua aega, kui kobras muutus nii tegusaks, et kümme aastat pärast loomakeste levitamise algust kustutati ta looduskaitsealuste loomade nimekirjast ning alustati tõsisema jahipidamisega.

Algselt küll mingil moel tegevust planeerides ja ainult kobraste püüdmist lubades, kuid arvukuse jõudsa kasvu tõttu tohtis nende arvukuse ohjamiseks peale püünisraudade kasutada ka püssi.

Püssi kasutamisega kaasneb see häda, et osa pihta saanud loomi upub. Kui uskuda meie koprauurimise grand old man’i Nikolai Laanetut, siis püssi kasutades upub kolmest lastud koprast vähemalt üks.

Ohjamiskavaga või ilma

Seotud lood:

Euroopa Liidu loodusdirektiivi mõistes on Eesti kopraasurkond arvatud direktiivi V lisasse, mis võimaldab asurkonda kasutada kas siis ohjamiskava alusel või ilma selleta.

Meil ohjati aastaid kopraid ohjamiskava alusel, selgitati välja maaparandusobjektid, kraavid, kanalid ja jõed, kust kobras tuli tingimusteta välja püüda.

Foto: Kadri Paas

Selline kohustus oli sätestatud jahiseadusega aastani 2013 jahipiirkonna kasutajaile, kes siis oma kulu ja kirjadega kopramajanduse kallal toimetasid. Hetkel sellist ohjamiskava ei eksisteeri ning kobraste jahtimine toimub stiihiliselt kohtades, kus kobras inimestele hambaid näitab, langetades puid ja uputades põllu- ning metsamaid.

Hiilgeajast languseni

Kui olümpia-aastal 1980 kütiti eriloa alusel esimesed viis kobrast, siis kolmekümne viie aastaga on küttimisega jõutud 6000 isendini aastas.

Viimasel jahihooajal kütiti Keskkonnaagentuuri andmeil 6678 kobrast, neist Võrumaal lausa 1078. Arvukuse kõrghetk paistab olevat otsa saanud, jahimeeste hinnangul jätkab kobraste arvukus juba aastaid langussuunas.

Lubatud pea kõik viisid ja vahendid

Kobras on omamaistest liikidest metssea järel jahiuluk, kelle jahtimiseks on lubatud kõik või peaaegu kõik jahipidamisviisid ja -vahendid (vibu sealhulgas).

Koprajahi aeg on küll jagatud segmentideks, aga tasub siiski teada, et kopraid võib jahtida 1. augustist kuni 15. aprillini.

Kui sellest ikkagi ei aita ja kired möllavad edasi, on keskkonnaametil õigus kopra tekitatud kahjustuste korral lubada kavalate kobraste jahtimist terve aasta ringi.

Jahipidamisel lubatud vahendiks on jahipüssi kõrval kopramõrd, piirdevõrk, püünisraud või jahikoer. Jahtimisel vibuga on küll üks lisatingimus: nool peab olema vibu külge kinnitatud nööriga. Kui nool kobrast ei taba, saab laskja vähemalt noole teistkordseks kasutamiseks tagasi.

Jahipidamisviisidest on enim kasutusel varitsus- või hiilimisjaht, aga edu saadab ka kobraste väljapüüdjaid, kes kasutavad takside ja terjerite hindamatut abi.

Foto: Wikipedia

Kobraste jumalaks võib pidada maaomanikku – jahiseadus nimelt on andnud talle õiguse korraldada väikeulukijahti oma maal (korraldamise alla käib nii kokkulepete sõlmimine kui ka lepinguliste tingimuste seadmine kuni jahipidamise keelustamiseni välja) ning seejuures otsustada oma kinnisasja piires kobraste küttimise mahu üle sõltumata sellest, kellele ta on andnud õiguse oma maal jahi pidamiseks.

Jahipiirkondade kasutajaks olevad jahiseltsid saavad otsustada alles pärast seda, kui maaomanik pole seadnud piiranguid. Küttimisandmed näitavad, et kõigele sellele vaatamata pole jahimeeste hoog kobraste arvukuse piiramisel raugenud. Annab ju kobras peale heakvaliteedilise naha ja liha viimasel ajal kõrgesse hinda läinud kopranõret.

Kui uskuda Tiit Randveeru koostatud “Jahiraamatut”, on kopranõrel ehk kastooreumil ka tervistavad omadused ning see pidavat “väsinud” meestele nende “väe” tagasi andma.

Loe veel

Kui koprad maaomanikule ei meeldi, siis nendest lahti saamiseks on kõige kasulikum sõlmida kohaliku jahiseltsiga jahimaade kasutamise leping ning mitte keelustada jahipidamist oma maadel.

Kui jahiseltsiga ollakse aga riius – inimesi ju igasuguseid –, jääb maaomanikul üle otsida kobrastest lahti saamiseks abi tuttavate jahimeeste käest. Seda sel juhul, kui ta ise pole jahimees ehk jahitunnistust omav isik. Ja see ei pruugigi olla nii lihtne, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Aluseks maa jahinduslik kasutusleping

Jahiseadus ei sätesta jahiseltsidele väikeulukite tasuta küttimise kohustust nendel maadel, mille kasutuse kohta pole jahiseltsi ja maaomaniku vahel sõlmitud jahinduslikku kasutuslepingut.

Foto: Wikipedia

Jahiseadus sätestab, et jahipiirkonna kasutaja on sel juhul kohustatud maaomaniku taotlusel kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta jahiloa väikeulukite küttimiseks oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule või tema poolt määratud isikule. Tavaliselt siis kohaliku jahipiirkonna jahimehele.

Kobraste seirekohustust maaomanikul ei ole

Kui maaomanik soovib ise oma kinnistul väikeulukeid jahtida, siis määrab ta ise ka kuni üheks aastaks loa kehtivusaja ning lasta lubatud ulukiliigid ja kütitavate loomade arvu. Teisisõnu, igal juhul on maaomaniku määrata, kas tema maadelt kütitakse üks või üheksa kobrast.

Mille alusel ta selle määrangu täpselt teeb, on tegelikult raske öelda, sest seirekohustust maaomanikul pole ja Keskkonnaagentuurile ta kobraste arvukusest oma maadel andmeid esitama ei pea.

Maaomaniku määratud isikule antakse jahipiirkonna kasutaja poolt jahiluba kehtivusajaga, mis ei tohi olla lühem kui kümme päeva.

Jahiloa andmisega jahipiirkonna kasutaja eriti viivitada ei saa, seadus kohustab seda tegema viie tööpäeva jooksul.

Foto: Wikipedia

Kobraste arvukuse ohjamine on võimalik vaid heas koostöös maaomanike ja kohalike jahiseltsidega. Kopratammi võib ju korduvalt lõhkuda, aga kui sellega ei kaasne ebasoovitavaks peetava koprapesakonna väljapüüki, on kogu töömahukas protsess mõttetu.

Kobraste väljapüüki suudavad mittejahimeestest maaomanikest paremini korraldada suurte kogemustega, koprapüügile spetsialiseerunud jahimehed.

Alustada tulekski sellest, et jahiseltsiga lepitakse kokku, millised on maaomaniku kohustused nuhtluspesakonna likvideerimisel ja mida peavad tegema jahimehed.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare