Kahhelahi kiidab meistrit
Enamasti räägitakse uhkete ahjude puhul ehitajast. Kahhelahjude ilu taga on sageli ehitajale lisaks ka ahjukivide valmistaja. Loosu külas vormib Taivo Kersna ahjude kaupa kauneid kahhelkive.
Vanarahvas teab juba ammugi, et rege tuleb rautada suvel. Ahju ehitaminegi ja planeerimine tasub ette võtta kevad-suvel. Siis on sügistuulte saabudes ehk võimalik juba selga sooja ahju vastu toetada. Pottahjudele kahhelkive meisterdava Taivo tööruumi keskmes on mehe enda tehtud siidise glasuuriga kahhelkividest ahi.Erandkorras on see küttekeha tema enda ehitatud, muidu tal ahjude tegemiseks aega ei jää.
"Ühe ahju peab kahhelkive tehes ise valmis ehitama ̶ siis saavad selgeks vead, mida kunagi teha ei tohi," märgib Taivo. Lesoga ahi aga näib liiga peen, et olla pelgalt tööruumi soojendajaks. Selgub, et tegelikult oli hoone algul mõeldud perele maakoduks. "Tahtsin ise ja oma kätega maja ehitada nagu üks õige eesti mees," muigab Taivo. "Mitmed ehitusnõksud said siin läbi katsetatud. Näiteks ehitasin majale erkeri. Tahtsin ka poolkelpkatust, aga see siia ikka ei sobinud."
Uus maja kerkis endise talumaja vundamendile. Paraku sundisid neli aastat tagasi tekkinud heitlikud ajad pere maale kolimist edasi lükkama. Selle asemel sättis Taivo oma kaunisse maamajja kahhelahjukivide tootmise. "Nüüd on nii, et mõnuga lähen töölt koju ja mõnuga tulen tööle."
Saviga sõbrunes Taivo pärast TPI lõpetamist 1986. aastal, kui ta suunati tööle Võru tellisetehasesse Võrukivi. Kuna tehas ei saanud õiget tööhoogu sisse, tekkis tööpäevadesse aega, mil unistada ja muude asjadega tegelda. Sel ajal avastaski Taivo huvi savi ja kohe ka vanade pottahjude vastu. "Saviga on nii, et kes selle pisiku kord juba saanud, sellest enam ei vabane. Võivad olla küll mõningad peiteajad, aga seejärel lööb pisik taas välja," teab ta. Ajaloohuvi kannustamas, tellis ta endale Venemaalt tsaariaegseid raamatuid, mis seletasid lahti vanu pottahjude ja ahjukivide tehnoloogiaid.
Kui tellisetehases töö otsa lõppes, sai ta proovida veel mõnda tööd, aga edasiseks eluks oli suund selge.
Üks esimesi põnevaid töid oli Tallinna vanalinnast saadud vormi järgi sündinud pottahjukivi. Kõige esimene, punasest savist tehtud ahjukivi (paraku küll väikese mõraga) on tal tänini alles hoitud ning töötoanurgas teistelegi uudistada. Taivo usub, et seesugune võis kunagi kaunistada mõne härrastemaja küttekeha. Selle valmistamine andis Taivole teadmise, et kohalik savi ei võimalda kõiki nüansse välja mängida.
Kui riigipiirid avanesid, reisis ta kahhelahjude sünnimaale Saksamaale, et end huvipakkuvas vallas veelgi täiendada. "Enne ̶ kuna ma natuke mõistan saksa keelt ̶ uurisin, kes seal ahjusid teevad ja mis tehnoloogiad ning glasuure kasutatakse. Minu huvi langes kokku ajaga, mil Saksamaal pandi kahhelkive tootvaid tehaseid kinni. Selle tulemusena sain palju kontakte ja materjale," meenutab Taivo.
Saksamaal käis ta Berliini lähistel asuvas kahhelahjude muuseumis, kus vaimustus alast veelgi. "Üllatusin, mida kõike saab ahjude juures teha ̶ nišid, simsid," tunnistab Taivo.
Muuseumi kõrval asuvas vanas tehases nägi ta tunnelahjusid ning tohutul hulgal ahjupottide vormimise vahendeid. Selsamal reisil leidis ta endale Saksamaalt koostööpartnereid ja mõttekaaslasi. Nende abiga on leitud paljud tema vormid, millega kahhelahjukive teha saab.
Sakslaste pottahjukivid on ruudukujulised (22 x 22 cm). Eestlased soovivad oma elamisse pigem Rootsi stiilis kahhelkividega küttekehi, need on ristkülikukujulised, laius 22 kõrgus 28 cm.
Meister märgib, et eri stiilide ahjudel on erinevus isegi vuugivahedes, Rootsi stiilis ahju vuugivahe on näiteks laiem.
Kõige enam soovitud kahhelkive teeb Taivo võimaluse korral ette, sest käsitsitöö võtab aega. Lemmiktööga tegelemise savi ja glasuur pärinevad praegugi Saksamaalt.
Maakodu külaskäigu ajal oli tihe rivi vormi valatud tulevasi ahjukive töötoas tahenemas. Mõned, mis juba vormist väljas, kuivasid vaikselt ja kerge vajutise all riiulil. Enne eelpõletust peavad need kivid saama nahkkuivaks.
Taivo tehtud kahhelkivide rump on "ninaga", samamoodi tehti ahjukive vanasti. Nende tegemiseks kasutab ta vorme. Eraldi on nii plaadi kui rumba vorm, mis meistri osavate kätega üheks liidetakse. Et ahjukivi servad üles ei kerkiks, kontrollib Taivo kõiki oma kive iga päev. Saksamaalt toodud vormidega saab teha kauneid reljeefseid mustreid, aga ka ahjude välimust põnevamaks muutvaid nišše, karniise või muidki detaile.
Kahhelahi meenutab oma olemuselt legokomplekti, mille ahjupott-kivid, nurgad, üleminekud ja kaunistavad detailid peavad üksteisega täpselt sobima. Kui inimesele pakutavast valikust miski ei sobi või meeldiks hoopis kolmandat moodi kahhelkivi, teeb Taivo kipsist täiesti uue vormi.
Seesugused tellimused on meistrilegi paras proovikivi. Loova vaimuga Taivo armastab uute vormidega katsetamist väga. See talle tema töö juures tegelikult kõige rohkem meeldibki. Näiteks on ta teinud kahhelkive nüüdisaegsetele mõisnikele, neid ehivad pere vapimärgid, ning kaunistanud kive jahitrofeedega. Taivo teeks meelsasti lastetubadesse kahleid, mille plaatides on beebi käe- või jalajälg. "Tehnoloogia on paindlik, siin saab igasugu huvitavaid lahendusi leida," märgib ta.
Taivo ettetehtud lihtsamad kahhelkivid, mis on juba eelpõletuses käinud ja kuumust saanud, ootavad kõrvalruumis kaamelt, aga kannatlikult tulevaste kollete tellija värvisoovi.
Endisaegsete töövõtete austajana teeb Taivole erilist rõõmu, kui temani jõuavad tellimused vanade ja põnevate ahjude kividele.
Hiljuti sai oma kivid kätte ahjuomanik Tartust, kes pidi vanas kahhelahjus asendama viis purunenud kivi uutega. Vahetult enne meie külaskäiku oli Taivo juurde toodud suur ahjupott, mis pärines Räpinast ühe kärneri maja ahjust, küttekehast, mis oli ehitatud 1930ndatel.
Meister usub, et originaalkivi on tehtud tsaariaegse potivormiga. "Selle vormiga saab hakkama, kuid samasuguse tooniga glasuuri saamine on paras peavalu," tunnistab Taivo. "Kui ma saan mingi asja selgeks või valmis, siis see on nii suur rahuldus. Aga see läheb ruttu üle, sest tellimused tuleb täita, ja jamasid tuleb keraamikas väga palju ette."
Meistrit rõõmustaks väga, kui kodude küttekehad oleks märksa põnevamad. "Valdavalt on Eesti kodudes tellisahjud, kuigi kahhelahju ehitamine pole sugugi keerulisem ega kallim," teab Taivo. "Kui kahhelahju tahetakse, siis soovitakse valdavalt siledaid ja valgeid kive. Samas igasse kodusse seesugune ahi ei sobigi."
Kõige enam teevad talle rõõmu need kliendid, kes tulevad küttekehale kahhelkive tellima koos ahju, kamina või pliidi ehitajaga. "Siis saab kõik nüansid kohe läbi rääkida või isegi vaielda. Kiiremini läheb nendega, kes tulevad kindla sooviga ja küttekeha joonisega. Siis on lihtne ahjupottide arv välja arvutada," seletab ta.
Meistri tähelepaneku järgi on naised need, kes enamasti tellivad koju kahhelahju. "Mehed vist ei viitsi sellega tegelda, sest valida tuleb nii tegumood kui ka värvitoon," räägib Taivo muiates.
