Ehitiselt nõutakse vee- ja tuulekindlust. Kuudi põhi peab asuma maapinnast kõrgemal ning põrand tuleb hoida puhta ja kuivana. Loomale tuleb tagada ka pehme küljealune. Kuudi sissepääsuava peab sobima seal peetava koera suurusega ega tohi tekitada loomale vigastusi.

Eesti Loomakaitse Seltsi Järvamaa piirkonnajuhi ja koerakasvataja Karme Reiljani sõnul on ketikoerte olukord kohati väga trööstitu: „Paarimeetrise keti otsas virelevaid koeri on Eestis sadu ja nõukogude ajast pärit arusaamad koerapidamisest on väga visad kaduma. Lisaks teevad meile palju muret talude või alles ehitatavate majade juurde „valvama“ jäetud koerad. Koer on sotsiaalne loom ja tahab olla karjas ehk koos inimesega. Lisaks on taolise metsatukka või põllule ketti aheldatud üksiku koera valvurifunktsioon äärmiselt piiratud ja ebatõhus!“

Sellist pilti näeb aga sageli hoolimata sellest, et seaduse kohaselt ei tohi ketis peetava koera kaelarihm olla metallist ega poov. Lisaks peab kett paiknema nii, et oleks välistatud selle keerdumine puu või muu eseme ümber.
Kaks levinud viga, mida õuekoerte pidamisel ikka ja jälle tehakse:
  • Koer on sotsiaalne loom ja tahab elada koos inimesega. Metsatukka või põllule ketti aheldatud üksiku koera valvurifunktsioon on äärmiselt ebatõhus.
  • Kuutideks püstitatud suured ja uhked aiamajakesed koertele elamiseks ei sobi, sest loom ei jõua neid oma kehasoojusega „soojaks kütta“ ning külmetab seetõttu ikkagi.

Jooksutrossile kinnitatud koer peab liikuda saama piki trossi 10 meetri ulatuses ja laiuti vähemalt 2 meetrit kummalegi poole. Kui ketikoer on aheldatud kuudi külge, siis peab ta liikuda saama vähemalt 40 ruutmeetri ulatuses.

„Paljud ketikoerad on sunnitud elama vaid kaudselt kuuti meenutavates lobudikes või lausa lageda taeva all ja veelompides,“ nendib loomakaitseliidu Lõuna-Eesti regioonijuht Kristi Metsa ja lisab, et tihti võib kohata ka teist äärmust: „Koertele on püstitatud suured ja uhked aiamajakesed, kuid nad ei jõua neid oma kehasoojusega „soojaks kütta“ ning külmetavad seetõttu ikkagi!“