Kaks levinud viga, mida õuekoerte pidamisel sageli tehakse
Õigusakt sätestab üheselt, et õues tohib pidada vaid selliseid koeri, kes on selleks kohastunud. Õuekoertel peab olema kuut ja selle suurus tuleb valida vastavalt koera kasvule.
Ehitiselt nõutakse vee- ja tuulekindlust. Kuudi põhi peab asuma maapinnast kõrgemal ning põrand tuleb hoida puhta ja kuivana. Loomale tuleb tagada ka pehme küljealune. Kuudi sissepääsuava peab sobima seal peetava koera suurusega ega tohi tekitada loomale vigastusi.
Eesti Loomakaitse Seltsi Järvamaa piirkonnajuhi ja koerakasvataja Karme Reiljani sõnul on ketikoerte olukord kohati väga trööstitu: „Paarimeetrise keti otsas virelevaid koeri on Eestis sadu ja nõukogude ajast pärit arusaamad koerapidamisest on väga visad kaduma. Lisaks teevad meile palju muret talude või alles ehitatavate majade juurde „valvama“ jäetud koerad. Koer on sotsiaalne loom ja tahab olla karjas ehk koos inimesega. Lisaks on taolise metsatukka või põllule ketti aheldatud üksiku koera valvurifunktsioon äärmiselt piiratud ja ebatõhus!“
Jooksutrossile kinnitatud koer peab liikuda saama piki trossi 10 meetri ulatuses ja laiuti vähemalt 2 meetrit kummalegi poole. Kui ketikoer on aheldatud kuudi külge, siis peab ta liikuda saama vähemalt 40 ruutmeetri ulatuses.