Kaunis käsitöö Nahakojast
Just oma lemmikutele mõeldes asutasid Iterid 1990. aastal esimese lemmikloomapoe Eestis. Tollal oli neil kaks vahvat dobermanni ̶ Robi ja Frants. “Poest oli saada vaid hädiseid presendist koerakaelarihmu, muudest lemmikloomadetarvetest ei osatud unistadagi,” meenutab Piret.
Üsna pea asutasid nahatehnoloogiat õppinud abikaasad tööstusliku disainimise ja tootmisega firma, mis valmistas ja eksportis peamiselt lemmikloomade varustust. Kui Niitväljale osteti suvila, toodi tootmine elukoha lähedale Keilasse.
Kuigi tootmine käis mürinaga ja tööd pakuti 25 inimesele, sai peagi selgeks, et sellest polnud “nahausku” pere unistanud. Nad müüsid tööstusliku tootmistegevuse ja sellega seonduva kaubamärgi maha. Seadsid suvilast päriskoduks kujunenud talus sisse nahakoja, et taaselustada vanu nahatöö traditsioone, mõelda välja uusi tooteid ja katsetada igasuguseid töövõtteid.
Viimane kui riba läheb kaubaks
Talu õuel on ka harva kasutatav töökoda, kus lõigatakse välja suuremaid detaile. Tavaliselt istub Piret oma väikeses töötoas laua taga, kopsib ja põimib. Nahakoja tooted sünnivad ikka käsitööna.
Pireti suurim soov oli teha mitmesuguseid nahast kotte. Seinal on alles vaid mõned näidised, enamik töödest on leidnud omaniku. Kukruid on nii pehmest kui ka tugevamast nahast: ühele muster peale pressitud, teistel ääred naharibadega vahvalt läbi põimitud. Kukru suu saab nahkpaelaga kokku tõmmata. Vöökotte on nii suuri kui väikesi. Neid ja kukruid tellitakse enamasti ajasturõivaste juurde ning mõnikord ka hulgi. Aga ka sel juhul ei sarnane üks toode teisega, vähemalt kaunistused tulevad alati erinevad.
Väga minevad on vööd, dokumendikaaned, prillitoosid ja mobiiltelefoni kotid. Kui muutuvad telefonid, tuleb ka koti disaini uuendada. Sel juhul kulub kõvasti aega uue toote arendusele, mis samas on põnev. Enamasti kasutab ta taimpargitud nahka, mida vahel ka eri toonides peitsib.
Nahk on väärt materjal, mis võib õige hoolduse korral kesta pea igavesti. Seepärast ei tõuse Pireti käsi ära viskama ühtki nahatükki, millest midagigi teha annab. Nii on tal karbid täis mitmes suuruses külmkapimagneteid, kõigile muster sisse pressitud. Samas tehnikas on klaasialused, kitsastest ribadest aga saab meisterdada kalakujulisi võtmehoidjaid. Pisikesi meeneid on hea nahakoja külalistele pihku pista. Ning alati kulub ära pikemaid ja lühemaid nahkpaelu. Igale tootele antakse ka nimi. On raamatu järjehoidja “Räim raamatus”, pliiatsitops “Metsakutsu”, vöökotid “Murueit” ja “Virtin”. Omapärane tootesari on “Siusõõr” – intarsiatehnikas veisenahast prossid, kaelaehted ja kõrvarõngad, mille keskel kuningboa kestast kaunistus.
Kuningboa kestaga ehted
Lisaks seitsmele kihnu maalambale, šetlandi ponile Ruudile, kahele ülevoolavalt sõbralikule kääbusbullterjelile Pipile ja Aadule on talus veel üks eriskummaline lemmikloom – kuningboa Roskin. 22 aastat tagasi leidsid Iterid ta üsna armetus seisus ühest lemmikloomapoest. Oli tollal paras “ussike”, nüüd kolm meetrit pikk. Roskin veedab oma päevi elutoas puuris, kus on end mõnusalt puuroika ümber keeranud ega tee paitustest-silitustest väljagi.
Kaks korda aastas vahetab Roskin kesta, poeb nii-öelda nahast välja. Vana kest on õrn nagu pärgament ja muidugi toreda mustriga. Taaskasutust hindav Piret ei saanud loomulikult Roskini kesta lasta raisku minna. Nii kavandas ta ehete sarja “Siusõõr”. Siingi ei ole kaht ühesugust ehet.
Peremees Kaido Iter oma töid näitama ei tõtta. Naljaga pooleks teatab ta, et on parajasti loomepuhkusel ja taastub pasteldest.
Pastelde tegemise vastu hakkas Kaido huvi tundma mõni aasta tagasi. Kui kogu tõde pasteldest sai kokku kogutud – ja seda ei olnud sugugi vähe –, hakkas ta neid tellimise peale tegema. Töötas ise välja mudeleid, mis hästi jalas püsivad ja on kerged. Sai asja nii selgeks, et käis seda ka õpetamas. Näiteks Vormsi saarel, kus tehti vanasti eriti keerulisi kurrutatud pastlaid.
Tantsurühmad tellisid pastlaid ikka paari tosina jagu. Ime siis, et see ära väsitab.
Piretil oli Maakodu külastuse päeval pooleli nahast püksirihma tegemine, toorikud olid just töökojas välja lõigatud. Kui palju siis püksirihma tegemine ikka aega võtab.
Aga võtab küll. Kõigepealt teeb Piret nahaääre niiskeks ja lõikab äärelõikuriga terava serva maha. Seejärel võtab mesilasvaha kettakese ja töötleb sellega rihma äärt, siis silub poleerpulgakesega üle.
Pannal oleks lihtne kinnitada neetidega, aga seda Piret ei tee. Vestab hoopis rihmaotsa nahanoaga õhemaks ja paneb liimi vahele. Seejärel lööb pilurauaga pandla keele tarbeks pilu, siis veel viis väikest auku põimeks ja kinnitab pandla nahkpaelaga. Põimib ka aasad, mille vahele rihma ots pista.
Töö kiidab tegijat
Nahakoja kodulehele on Iterid üles pannud teavet nii nahast toodete valmistamise kui ka hoolduse kohta. Nad valutavad südant selle pärast, et lambaid pidavates taludes läheb raisku väärt nahku. Eriti siis, kui peetakse vaid mõnda lammast. Nüüd uurivad nad nahaparkimise võimalusi ja tahavad edaspidi pakkuda ka sellealast teavet.
