Teised nimetavad müügihinna vastavalt sellele, palju perele on tulevaste kulude katteks raha vaja – uus kodu, uus auto, lapse välismaiste õpingute rahastamine jms. Nii tekivad utoopilised lootused ja ootused, mis reaalsusele kahjuks kuidagi ei vasta.

Enamasti ei ole taolised turuhinnast kõvasti kõrgema hinnaga müüjad esialgu ka kauplemisaltid ja korteri või maja müük jääb venima.

Potentsiaalsetel ostjatel tekib kahtlus, et pakutava kinnisvaraga kaasnevad probleemid – miks on objekt muidu nii pikalt kinnisvaraportaalides üleval.

Kinnisvarale hinda määrates peab jätma ruumi kauplemiseks. Raha kõrval pakutakse ka muid hüvesid nagu notaritasude maksmist või autot ja mööblit jms. Vallasasjadega on paraku see probleem, et pangalaenuga ostjad ei saa seda vara hinna sisse lugeda, kuna pank seda laenuandmisel arvesse ei võta.

Üldiselt on siiski müügi puhul plussiks, kui antakse midagi pealekauba. Eriti sobib näiteks noortele peredele mööblivariant.
Suurematel kinnisvarafirmadel on atesteeritud hindajad ja tehingute statistika, mis võimaldab määrata reaalse turuhinna, millega on võimalik oma maja või korterit normaalse ajaperioodi jooksul müüa.

Tavaliselt antakse hinnas alla 5-10 protsenti ja maakleril on kauplemise protsessis suur roll, kuna ta teab, mis on hetkeseisus vara reaalne väärtus ja aitab müüjal ning ostjal läbirääkimisi pidada.

Kokkuvõttes võib öelda, et omale kodu ostes kaubelge hinna üle kindlasti, sest nii saavad selgemaks paljud objektiga seotud nüansid ja väike võit kas siis raha või asjade näol teeb meele alati rõõmsaks.