Kirev liiliasuvi Issako-Peetri talus


Kirev liiliasuvi Issako-Peetri talus
Fotod: Andi Normet, Tiit Koha

Minu kollektsioonis on 101 nimetust liiliaid eri rühmadest. Liiliaõite elegantsi, värvimängu ja võrratut aroomi saame nautida jaanipäevast augusti lõpuni.

Huvi liiliate ja nende kasvatamise vastu on viimasel kümnendil tõusnud, sest paljundusmaterjali on kergem kätte saada ja sordivalik on nii kauplustes kui kataloogikaubanduses üpris hea. Sibulaid tuuakse kaasa ka aiareisidelt, näitustelt ja messidelt.

Lõuna-Eestis on palju liiliahuvilisi Võrus, Leeri lillesalongis on nad mitu aastat korraldanud näitusi oma aedade kaunimatest sortidest. Ka sortide vahetamine on väga levinud. Eriti hinnatud on Eestis kasvanud liiliate sibulad, kuna need on tugevamad kui välismaalt sisse toodud.

Kahjuks on väga vähe säilinud Eestis aretatud originaalseid sorte, neid on vaid üksikute kollektsionääride kogudes, kes ka ise aretamisega tegelevad.

Kui istutate kevadel

Parim aeg liiliate istutamiseks on meil septembris. Paraku on kevadel kõik seemneid ja isegi ehituskaupu müüvad kauplused täis kirevaid väikepakendis lillesibulaid, ka liiliate omi, mis kutsuvad ostma.

Tegu on Hollandi külmhoidlates ületalve hoitud sibulatega. Kui see on väliselt terve materjal, saab ka nendest oma sortimenti laiendada, kuid istutuseelset hooldust tuleks mõnevõrra muuta. Otse avamaale istutatuna ei pruugi sibulad kiiresti soojenevas mullas juurduda ning nad võivad hävida.

Seotud lood:

Kaupluses müügiootel seistes võib mõne paki sisu olla ka tugevalt läbi kuivanud. Selleks et sibula ja juurte turgor taastuks ning nad n-ö ellu ärkaks, leotage neid umbes ööpäev toasoojas vees, millele on lisatud veidi söögisoodat (2 g 1 liitrile).

Täiesti läbi kuivanud juured enamasti ei taastu, seepärast on otstarbekas need ära lõigata. Siis istutage sibulad pottidesse ja nii sügavale, et peale jääks 6–8 cm substraati varrejuurte moodustamise ruumiks.

Potte hoidke suhteliselt jahedas, 10–12° juures, mis on soodne juurdumiseks. Kui võsu
on potis kasvanud 5–10 cm pikkuseks, võib potid viia kasvuhoonesse, see kiirendab
õitsemise algust. Kui öökülmad on möödas, võite taimed kas koos potiga või ilma istutada ka avamaale.

Sibul armastab jahedust

Liiliad istutage alati tasasele maale, mitte ülestõstetud pinnasesse või kiviktaimlasse. Oma liiliatele olen valinud päikeselise, veidi varjus oleva nõrga lõunakallakuga kasvukoha, mis on kaitstud tugevate tuulte eest.

Kuigi liiliate maapealsed osad eelistavad sooja paika, ei sobi neile koht müüri, plangu või hoone seina ääres, kus maapind võib päikese mõjul üle kuumeneda. Liilia sibul ja varrejuured vajavad nimelt tunduvalt jahedamat keskkonda kui maapealne osa.

Kuna mulla temperatuuri saab reguleerida multšiga, olen katnud liiliate istutusala sügisel pärast maapinna külmumist komposti, freesturba või saepuruga. Liilia on sibullilledest üks külmaõrnemaid, ta pelgab nii lumeta talve kui kevadisi hiliseid öökülmi. Selle vastu aitab samuti kasvuala katmine 8–10 cm paksuse multšiga.

Kui katate mulla freesturbaga kevadel, külvake kindlasti enne väetis: ammooniumnitraati (NH4NO3) 60–80 g/m2 ja puutuhka 300–500 g/m2. Kevadel freesturba peale väetise külvamine on tühi töö ja raha raiskamine.

Maapinna aitab jahedama hoida ka see, kui istutate liiliate vahele madalakasvulisi, värvilt sobivaid suve- või püsililli. Samas jätke nende vahele enda jaoks juurdepääs liiliateni.

Hea talvekate on ka tamme- ja vahtralehed, teiste puude omad ei sobi, sest need vajuvad kokku. Kuna liiliate sibulad ja varrejuured on ülitundlikud nii õhupuuduse kui liigniiskuse suhtes, ei tohi nende ümber olla mingit võimalust seisva veekihi tekkeks.

Õige istutussügavus

Liiliate istutamise aeg, vahekaugus ja sügavus sõltuvad eelkõige sordist, sibula suurusest ja mullatüübist. Sügisel istutan neid enamasti augusti keskpaigast septembri keskpaigani arvestusega, et sibulad jõuaksid enne külmade saabumist korralikult juurduda.

Kiiresti paljunevad Aasia ja LA-hübriidid istutan ümber iga 3–4 aasta järel, teised harvem. Ümberistutamise vajadust näitavad peeneks jäänud varred ja väiksemad õied tihenenud puhmikus.

Eriti hinnatud ongi Eestis kasvanud liiliahübriidide sibulad, mida saab istutada sügisel. Normaalselt juurduvad sügisperioodil ka Hollandist toodud sibulad.

Loe veel

Kõik varrejuurtega sibulad alates suurusest 12/+ istutan 20–25 cm sügavusele, siis on nad kuumal suvel paremini kaitstud temperatuuri kõikumiste eest ega karda talvel külmakahjustusi. Eriti oluline on see idahübriidide kasvatamisel avamaal.

Vahekaugus oleneb sibula suurusest ja taime kasvu eripärast. Madalakasvulistel sortidel ja väiksemate sibulate puhul jätan vahekauguseks 10–15 cm, keskmistel 20–25 cm, jõulise kasvuga ja suurtel sibulatel, näiteks OT-hübriididel, 30–40 cm.

Ümberistutamise vajadus sõltub ka taimede tervislikust seisundist. Näiteks kui hahkhallitus on paaril aastal liiliaid tugevasti kahjustanud, tuleks sibulad välja kaevata, eraldada kahjustatud soomused ja istutada sibulad siis uude kohta.

Kui liiliate võsud on 5–6 cm pikkused, külvan ammooniumnitraati 60–80 g/m² kohta. Suve jooksul annan neile korra juunis ja teise korra juulis veel aia üldväetist Cropcare 10-10-20.

Tuleb arvestada ka seda, et Aasia hübriidid vajavad neutraalsemat pinnast (pH 6–7), ida- ja LA-hübriidid aga happelisemat (pH 5–6).

‘Royal Sunset’


Rühmad ja sordid

Pärast kevadisi sibullilli tekib meie aias Põlvamaal tavaliselt väike õitsemispaus, kuid jaanipäevast augusti lõpuni naudime liiliate elegantsi, värvust ja võrratut aroomi.

Olen liiliaid kasvatanud avamaal üle kümne aasta. Kui varem hinnati avamaal kasvatamiseks külmakindluse poolest parimateks Aasia hübriide, siis nüüd on neile tulnud tõsised konkurendid LA- ja OT-hübriidide näol.

Longiflorum-hübriidid on enamasti paari talve vältel hävinud. Samas enamik idahübriide on avamaal üle kümne aasta vastu pidanud.

Sobivat kasvukohta otsides olen kaks korda pidanud oma liiliate asupaika vahetama. Minu kollektsioonis on kõige rohkem Aasia hübriide – 50 nimetust, LA-hübriide on 12, OT-hübriide 14, idahübriide 14, täidisõielisi 6 ja trompetliiliaid 5 nimetust.

Aasia hübriidid

Vaieldamatult on meie kasvutingimustes ühed vastupidavamad Aasia hübriidid. Varaseim õitseja on sort ‘Aristo’, järgnevad ‘Elite’ ja ‘Lollypop’.

Väga õierohke on kuldse laiguga kollaseõieline, 1,3–1,4 m kõrguseks kasvav ‘Cordelia’, mis õitseb juuli keskel.

Valgetest on üks hinnatumaid sorte hilisepoolne roheka varjundiga ‘Navona’. Kahjuks on see sort ka üks liiliakuke lemmikuid, just tema lehtedelt tasub kahjurit kõigepealt otsida.

Viimasel ajal on väga populaarsed huvitavate värvikombinatsioonidega Tango-seeria sordid:
‘Cappucino’, ‘Centerfold’, ‘Dot Com’, ‘White Pixels’, ‘Crossover’ – kõik nad on keskmise kuni hilise õitseajaga.

Punaseõielistest on meie aias esindatud ‘America’, ‘Landini’ ja ‘Black Out’ – kõik suhteliselt hilised õitsejad. Vanematest sortidest on vastupidavamad paljud M. Kirejeva aretised, näiteks ‘Aelita’, ‘Mitšurinskaja Oda’, ‘Višenka’ jt. Imetlusväärse kogumiku moodustab hõõguvpunaste õitega hiline õitseja ‘Gran Paradiso’, eriti efektne on ta õhtupäikese valguses.

LA-hübriidid

Kui mõnel sordil muutub puhmik liiga tihedaks, olen osa sibulaid viinud aiast põllule peenardele, kus nad kasvavad karmimates tingimustes. Seal ilmneb kõige paremini ühe või teise sordi kohanemisvõime ja vastupidavus meie kliimas.

Nii on aastate vältel üldpildis domineerima jäänud paljud LA-hübriidid tänu väga heale paljunemisele ja mõnevõrra suuremale haiguskindlusele, võrreldes paljude Aasia hübriididega. Juuli esimesel poolel on paljunduspeenarde üldpilt oranžkollane, kuna õitseb väga populaarne sort ‘Royal Trinity’. Sorti on lihtne kasvatada, ta võib täispäikeselises kohas sirguda 130–140 cm kõrguseks.

Veelgi varem õitsevad oranžikaskollased vähemärgatavate täppidega ‘Clubhouse’ ja ‘Modern Style’. Nende paljunemisvõime jääb eelmisele tunduvalt alla.

Väga dekoratiivne on tiheda õisiku ja valgete, roheka varjundiga õitega ‘Royal Dream’. Suhteliselt varane on ka roheka neelu ja väheste täpikestega kreemikasvalgete lõhnavate õitega ‘Courier’.

Omaette tõmbenumber on ‘Royal Sunset’ – tema oranžikad, kollase täpilise keskosa ja roosaka tipuosaga õied lõhnavad, taim võib kasvada 90–120 cm kõrguseks.

Sel kevadel lisandus minu kogusse haiguskindel paljuõieline sort ‘Kentucky’, mille oranžidel õitel on keskosas rikkalikult tumepunaseid ploomi värvi laike. Vastupidavad on teisedki sama rühma sordid: ‘Royal Club’, ‘Royal Delight’, ‘Royal Justice’.

Ida- ehk oriendihübriidid

Nendele sobivate tingimuste ja kasvukoha leidmiseks kulus kolm aastat, seejärel on nad aga meie aias püsinud avamaal üle kümne aasta. Varased sordid alustavad õitsemist augusti algul, hilised näitavad oma täit ilu paraku vaid siis, kui on väga soodne suvelõpp ja sügis.

Rahuldavalt on vastu pidanud ja ka rikkalikult õitsenud ‘Acapulco’, ‘Le Reve’, ‘Simplon’, ‘Sorbonne’, ‘Stargazer’. Üks ilusamaid valgeid idahübriididest – valgeõieline ‘Siberia’ – ei jõua tavaliselt korraliku õitsemiseni madala temperatuuri ja teda hilissuvel kahjustava hahkhallituse tõttu.

Selliste sortide täisilu võime nautida siis, kui viime nad talveks potiga keldrisse, toome kevadel varakult kasvuhoonesse ja öökülmade möödumisel istutame avamaale. Varasema kasvu alguse tõttu jõuavad nad siis ka avamaal kenasti õitsema hakata.

Sel aastal täiendasin kollektsiooni sortidega ‘Playtime’, ‘Garden Party’, ‘Dizzy’ ja ‘Tiger Edition’.

Idahübriidide suureks puuduseks meie tingimustes on ka väga aeglane paljunemine. Üldiselt tasub selle sordirühmaga siiski tegelda, sest vaeva korvab õite võrratu ilu ja aroom.

OT-hübriidid

Viimased kolm aastat oleme saanud imetleda võimsakasvulisi ja suurte erksavärviliste lõhnavate õitega OT-hübriide, mis on tunduvalt suurema ja parema paljunemisvõimega kui idahübriidid.

Väga hästi on seniste kogemuste põhjal avamaal talvitunud sordid ‘Red Dutch’, ‘Red Hot’ ja ‘Flashpoint’. Nad on andnud ka piisavalt paljundusmaterjali.

Kui enamik OT-hübriide õitseb juulis, siis ‘Miss Feya’ on üks hilisemaid õitsejaid aias. Teda nimetatakse ka puu-liiliaks, kuna võib kasvada kuni 2,5 m kõrguseks ja võib anda kuni 40 õit sibula kohta. Õied on sügavpunased tumedate täppidega.

‘Miss Feya’ on soovitatav istutada tuulevarjulisse kohta 25–30 cm sügavusele, kus on hea drenaaž ja huumusrikas muld. Sordile omased tunnused avalduvad alles kahe-kolme aasta pärast, kui sibul on kasvanud piisavalt suureks.

Kollaseõielistest on esindatud sort ‘Yelloween’, mis aretaja Pieter Jan Kosi arvates sobib just külma kevadega aladele. Püstised päikesekollased õied on roheka neeluga.

Arvestades oma varasemaid häid kogemusi, täiendasin sel kevadel sortimenti kaheksa uue OT-hübriidiga: ‘Altari’, ‘Bonbini’, ‘Boogie Woogie’, ‘Purple Prince’, ‘Robina’, ‘Sonora’, ‘Satisfaction’ ja ‘Shocking’.

Siiani on OT-hübriidid paremini vastu pidanud kui paljud trompethübriidid. Viimased kolm aastat on olnud suhteliselt lumerohked ning eks seda, kuidas OT-hübriidid teistsugustes tingimustes vastu peavad, näitab aeg.

Täidisõielisi hübriide on praegu kollektsioonis kuus nimetust, nendega mul õigeid kasvatamiskogemusi veel kahjuks pole. Aga eriti nende puhul tahan väita, et sordile omased tunnused avalduvad alles sibula suuremaks kasvades ja kasvukohaga kohastudes. 

‘Royal Trinity’.


Kaks igasuvist kahjustajat

Kirjeldan ka kaht kahjustajat, millega liiliakasvatajad igal aastal kokku puutuvad.

Liiliakukk (Lilioceris lilii)

Kahjur on 6–7 mm pikkune, kollakaspruuni pikliku keha ja punaste kattetiibadega mardikas, kes meenutab lepatriinut, kuid on ilma täppideta. Ta sööb lehtedesse ümmargusi või piklikke auke, sageli rikub ka leheservi.

Suve algul muneb mardikas oma munad lehtede alumisele küljele ritta. Vastsed on lühikesed, paksud ja määrdunudkollased. Toitudes võivad nad lehed rootsudeni paljaks süüa.

Toitumise lõpetanud tõuk nukkub mullas, kolme nädala möödudes väljub nukust teise põlvkonna mardikas. Liiliaid kergelt liigutades kukutavad nad end maapinnale, kus jäävad selili lamades liikumatuks. Musta kõhualuse tõttu on neid väga raske märgata. Kahjuri paljunemist soodustab kuiv ja soe suvi.

Üksikute kahjurite esinemisel korjake nad varahommikul taimedelt ära ja hävitage. Massilisel esinemisel pritsige liiliataimi hommikul või õhtul Decise või Fastaci 0,05% (5 ml/10 l veele) lahusega.

Hahkhallitus (Botrytis elliptica)

Avamaal on see väga ohtlik haigus kõige levinum, soodsates tingimustes võib hävitada kogu taime maapealse osa.

Varte ja lehtede haigestumisel jääb sibul mullas terveks. Järgmisel aastal võib see anda normaalselt kasvava ja areneva taime. Kui haigus esineb aga järjest kahel-kolmel aastal, nõrgeneb sibul sedavõrd, et ei suuda enam anda õitsvat taime.

Tavaliselt nakatuvad esmalt lehed. Neile tekivad algul heledad läbipaistvad, hiljem hallikaspruunid 0,1–0,2mm läbimõõduga täpid, mis laienedes moodustavad elliptiliselt välja veninud laigud (läbimõõt kuni 2 cm).

NB! Kui laigud on ainult lehe servades, võib tegu olla hoopis mulla madala pH tõttu tekkinud kahjustusega.

Varte nakatumisel pruunistub ja kuivab kogu taime maapealne osa. Enneaegsel kasvu lõppemisel ei kogune sibulatesse piisavalt toitaineid ning seetõttu võib kannatada ka talvitumine.

Haigestumist soodustavad püsivalt kõrge õhuniiskus, taimede tihe seis ja lämmastikväetisega liialdamine. Kui veetilgad jäävad ööseks lehtedele, on hahkhallituse tekitaja võimeline taime nakatama. Kahju on väiksem, kui pritsite taimi juba esimeste haigustunnuste ilmnemisel Dithane NT või Previkuriga (30–50 g/10 l veele).

Kuival ja soojal suvel esineb haigust vähe. Soovitan kõigil kasvatada haiguskindlaid sorte!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare