Koerad, kes armastavad vett
Kirjutasin need järve kaldal, kuhu iga natukese aja tagant sulpsas sisse suur ja karvane koer, et mõni aeg hiljem jälle välja tulla ning kasukas korralikult kuivaks raputada.
Et koerad ei raputaks end ükskõik kus, on neile selgeks õpetatud käsklus “Prrrr!”. Kui see kõlab, ongi paras aeg teha üks korralik “prrrr...” ja sädelev veepilv lendu saata.
Oleme Tartumaal Nõo paisjärve kaldal Lõuna-Eesti veepäästegrupi treeningul. Selles osalevad kolme tõugu vetelpäästekoerad koos omanikega. Veekoerte hulka loetakse newfoundlandi koerad, landseerid ja leonbergerid. Kõik suured, sageli lausa hiiglase kasvu, pehme ja paksu kasukaga ning sõbraliku loomuga. Kõik armastavad vett.
Tõsi, tänapäeval võib välimusele suunatud aretustöö tulemusel kohata ka selliseid veekoeri, kes hoiavad eemale isegi lombist, suurematest veekogudest rääkimata, tõdeb grupi vanemtreener Valvi-Valdek Väli. Enamikul on veeinstinkt siiski olemas.
Kuid instinktist üksi ei piisa. Päästjahingega, kuid koolitamata koer võib peremehele pigem tüliks olla, kui ta valimatult kõike ja kõiki veest välja vedama hakkab.
Veekoeratõugudel muudavad ujumise hõlpsamaks varvaste vahel olevad lestad. Lisaks on neil veel üks eriline omadus – nad suudavad n-ö kroolida. Nende õlaliigesed on nõnda liikuvad, et esijäsemed painduvad ka küljele. Tänu sellele suudavad veekoerad teha vees pikki tõmbeid, samal ajal kui teised koerad käppadega nina ees vehivad. “Mina nendega ilma lestadeta võidu ujuda ei suuda,” tunnistab sportlik Valdek.
Siiski pole välistatud, et vetelpäästjaks saab ka mõne muu tõu esindaja või segavereline koer. Tähtis on, et ta oleks vee- ja koolituslembene. Ka võiks koer olla suur, et ta päästa jaksaks.
Ka kuulekust peab õppima
Treeninguks saab Lõuna-Eesti veepäästegrupp kokku umbes korra nädalas – aegadel, mil vanemtreener Valdeku töö päästeteenistuses seda võimaldab.
Veepäästegrupi liige, Valdeku abikaasa Rita tõdeb, et treeninguks sobivat paika polegi nii lihtne leida. Inimeste supelranda koeri ei lubata. Erandit ei tehta isegi pimedate juhtkoertele, veekoertest rääkimata.
Nõo paisjärv sobib aga õppetööks hästi. Lähedal on park, kus enne vetteminekut saab treenida kuulekust. Trenni viib läbi Valdeku ja Rita tütar Kelly Väli, kes on grupi nooremtreener. Klubisse kuulub ka Kelly õde Cleelia.
Koeralembeses perekonnas on Kellyl koertega täiesti eriline side, kinnitavad Rita ja Valdek. Ta saab jutule ka selliste neljajalgsetega, kes teistele inimestele hirmu nahka ajavad.
Veekoerad nende “hirmsate” elukate hulka kindlasti ei kuulu. Päästekoerad pole valvekoerad, kes peavad võõraid umbusaldama.
Kuulekust õpivad nad aga üsna samal moel kui teisedki koerad. “Istu!” ja “Kõrval!” kuuluvad nendegi aabitsatarkuste hulka. Mitmed vetelpäästekoerad käivad või on käinud ka n-ö tavalises kuulekustrennis.
Käsklused, mida just vetelpäästekoerad peavad oskama ja juba kuival maal harjutama, on näiteks “Vasakule!” ja “Paremale!”. Siis saab omanik koera hiljem kaldalt juhtida.
Enne vetteminekut saavad koerad selga päästevesti. Selle järgi teavad nad, et on tööl ja hullamised tuleb mõneks ajaks jätta. Päästevestidel on veel kaks ülesannet – ujudes toetavad need koera tagakeha ja päästetav saab selle küljes olevast rihmast kinni võtta.
Võrratud vettehüpped
Kõigepealt kastavad koerad end märjaks, et hiljem vette hüpates temperatuurimuutus nii järsult ei mõjuks. Enamasti veekoerad siiski ei hüppa vette, küll aga teeb seda Rita ja Valdeku koer Mio – väiksemat kasvu landseer –, võttes võimalusel selleks ka veel joostes hoogu. Tõsi küll, tema vaimustub kõigest veega seonduvast. Treeningvahendite hulka kuulub ka näiteks kummipaat, mille lähedusse sattudes arvab Mio kohe, et oleks jälle aeg üks väike sõit teha. Võib-olla on vettehüpped paadist eriti mõnusad?
Valdek on kogenud, et erinevalt paljudest teistest koertest ei tööta Mio maiuspalade nimel. Temale lihtsalt meeldib ta töö.
Nagu inimeste, nii ka koerte hulgas leidub neidki, kes elu veidi mugavamalt võtavad. Hiiglased – landseer Piquet ja leonberger Sarri – siirduvad vette sörkides ja teevad asju omas tempos. Kuid kõik mis vaja saab tehtud.
Tegelikult on Sarri, vaatamata oma hiiglasekasvule, veel üsna tita – 9kuune. Ka veetrennis on ta käinud alles mõne korra. Nõnda ei saa talle pahaks panna, kui mõni asi veel hästi välja ei tule ja vahel tahaks lihtsalt mängida. Kõige tähtsamast saab ta aga kohe aru – kui inimene on vees, tuleb tema juurde ujuda ja ta kaldale vedada.
Oma peaga mõtlejad
Kõigepealt õpivad koerad kaldale vedama asju. Selleks sobib näiteks aer. Vetelpäästekoerte treenimisel kasutatakse ka spetsiaalset eset – dummy’t. See on pulgataoline pehme ese, mille “päästmisest” koerad oma õpinguid tavaliselt alustavad.
“Uppujad” tõmbavad selga sukeldumisülikonna ehk kalipso ja suunduvad “uppuma”. Üksteise järel sööstavad Mio, Piquet, Sarri, Tiffany ja teised neid “päästma” – ujuvad veesulpija juurde, lasevad endast kinni võtta ja käsu “Kaldale!” peale veavad inimese kaldale.
Vahel tekib küll probleem sellest, kui vees on korraga mitu “uppujat” – teine ootamas järgmist päästjat. Siis ei taha koer alati kohe alluda käsule “Kaldale!”. Ta näeb ju, et seal on veel keegi, kes tema abi vajab.
Valdek tõdeb, et veekoerad ongi sellised oma peaga mõtlejad. Erinevalt näiteks saksa lambakoertest ei kuuletu nad peremehele pimesi. Nad täidavad käsku, kuid nii, nagu ise mõistlikuks peavad. Abivajajat päästma suunduvad nad näiteks lähimalt kaldalt. Mitte tingimata sealt, kust võib-olla omaniku meelest oleks seda huvitav teha.
Koer loob korda
Eestis vetelpäästekoeri praegu ei tunnistata. Kuigi oma vetelpäästekoerte ühingud tegutsevad ka Põhja-Eestis, pole ametlikult koer-vetelpäästjaid olemas. Kuidas sa saaksidki kedagi päästa, kui isegi randa minna ei tohi.
See-eest on vetelpäästekoerad au sees näiteks Poolas. Sealsed kogemused näitavad, et koertel on tähtis osa ka ennetustöös. Nimelt mõjuvad neljajalgsed vetelpäästjad rannas distsiplineerivalt. Ja seda isegi joobes suplejale, lihtsalt ülemeelikutest rannalistest rääkimata. Koeraga vetelpäästja käskudele ja keeldudele allutakse otsemaid.
Lõuna-Eesti veepäästegrupp kuulub Elva vabatahtliku tuletõrjeühingu juurde. Kuna tuletõrjeühingusse kuuluvad inimesed, mitte loomad, õppisid koeraomanikud kõigepealt ise vetelpäästjateks. Üheksa neist on läbinud pinnaltpäästmise koolituse ja täitnud ka vajalikud normid.
Vetelpäästekoeri on kasulik treenida kogu perega, et koerad õpiksid kõigi pereliikmete käske täitma. Kuid veekoerad on ka muidu suurepärased perekoerad. Nad on sõbralikud ja õrnahingelised, neile meeldivad lapsed.
Kuid neil on veel üks hea omadus, tänu millele sobivad nad kokku isegi kõige väiksemate mudilastega. Nimelt pole neil vähimatki selle vastu, kui neid sabast sikutada. Jällegi aretustöö tulemus – kui koeral pole päästevesti seljas või ei küüni päästetav selleni, võib ta kinni haarata ka koera sabast.
Rohkem saab Lõuna-Eesti vetelpäästekoerte kohta teada lehelt http://vesivennad.eu
