Kuidas teha roigasaeda

Eesti talupoeg ehitas roigasaia käepärasest materjalist, kasutades ära nii puuoksad kui -juured. Kui vanasti oli sellisel aial puhtpraktiline ülesanne – piirata loomi −, siis tänapäeval on tegu pigem aiakujunduselemendiga.

Roigasaed on silmale ilus vaadata, ja variante, kuidas seda võib teha, on mitmeid. Kes tahab, seob roikad vitstega, aga samahästi võib seda teha ka naelte või traadiga. Ka aia tihedus sõltub inimese enda soovist. Vabaõhumuuseumi konserveerimisosakonna juhataja ja roigas- ning kiviaedade ajalugu uurinud Marike Laht ütleb, et kõige suurem töö roigasaia ehituse juures on materjali kogumine ja ettevalmistamine. Alljärgnevalt annab ta soovitusi roigasaia ehitajale.

Materjal

Roigasaeda ehitati ja parandati enne jüripäeva (praeguse kalendri järgi on jüripäev kaks nädalat varem). Roigasaia tegemiseks kasutati sellist puitmaterjali, mis parajasti käepärast oli – nii oksad kui juured. Kindlasti ei võetud aia tegemiseks ehituspuud ega toodud materjali kusagilt kaugelt. Mänd oli roigasaia tegemiseks liiga väärtuslik puu, aeda tehti eelkõige kuusest.

Kui alates XVIII sajandist lõputute kuuseaedade vastu alatasa sõna võeti, siis esmajoones just kuuskede säilitamise huvides. Materjali kulub roigasaia tegemiseks väga palju ja seda korjati jaanuaris-veebruaris. Tänu puitmaterjali otstarbekamale kasutamisele olid vanasti metsaalused märksa puhtamad.

Praegu on roigasaia tegemiseks metsast üsna raske materjali hankida, ka ei soodusta moodne metsatehnika materjali saamist, sest kogu puit kasutatakse ära ja oksapraht pannakse metsateedele, et masinad pinnast ei lõhuks.

Aeda ei ehitatud mitte inimeste, vaid loomade jaoks. Keskmiselt kestab roigasaed 10 aastat, kuid selle aja sees tuleb aeda pidevalt parandada ja korrastada.

Roigas- ehk püstandaed

Roigasaia puhul lüüakse maa sisse iga 1,5 ja 2 meetri tagant kaks paralleelset toigast. Kaks toigast pannakse üksteisest nii kaugele, et nende vahele mahub ära labajalg. Toikad asetatakse maa sisse V-kujuliselt ehk pisut viltu.

Roigast ei pea sugugi sügavale maa sisse paigutama, piisab 10−15 sentimeetrist. Kõige "õrnem" koht, kust puu kiiremini mädanema läheb, on maapinna piir. Roigaste otsad tuleks teritada ja söestada, ka võib töödelda kuuma tõrvaga või pintseldada kokku tõrvaõliga. Roigast tuleb söestada veidi kõrgemalt kui maa alla minev osa.

Kui roikad ehk lõhikud on jämedamad, poolitatakse need kiiludega. Kiilud tehakse värskest kasepakust ja lüüakse puu ühest otsast sisse. Keeruliseks teeb lõhestamise see, et sageli on puud teinud kasvades 180-, isegi 360kraadise tiiru ümber iseenda tüve.

Roikad võib ära koorida, kuid otseselt selleks vajadus puudub. Piisab, kui kahele poole roigast koore sisse tõmmata sälgud, roigas viskab ise suve jooksul koore maha – see vähendab võimalust, et koore alla tulevad pahalased.

Roikad pannakse viltuselt aeda ja täpselt nii nagu parajasti vajalik – kas päris tihedalt või harvemalt. Igal roikal on üks põhivits, millele see toetub. Sidusvits kinnitatakse kaheksakujuliselt. Keerulisem on teha aia nurk, sinna läheb kõige enam sidusvitsasid.

Saartel ja rannikualadel pannakse roigasaia vahele ristid, et tuul aeda ära ei viiks. Roigasaed on justkui puri, mis võtab tuule alla ja murdub.

Vitsad

Kõige enam kasutatakse vitste tegemiseks kuuske ja kaske. Kuusk säilib kauem, kask on aga rabedam ja kestab vähem aega. Kasevits võetakse puudelt kevadel. Paari sentimeetri jämedused kuuseoksad lõhestatakse kas tüve või oksa poolt. Lõhe peab jooksma piki puusüdant. Kirve või noaga oksa poolitada ei tohi, oksa peale lüüakse sälk sisse ja kätega tõmmatakse oks pooleks. Varem kogutud kuusevitsad pannakse kuuma vette ja pärast seda kohe keeratakse aeda. Kui soojast veest tulnud vitsad jäävad liiga kauaks ootele, kuivavad need ning on materjalina kasutuskõlbmatud.

Kaseoks tuleb enne sidumist läbi keerutada ehk sellele n-ö vint peale keerata. Oks pannakse maha, jalg peale ja teise käega keeratakse oksale keerd peale. Siis läheb oks pehmeks ja sellega saab sidust teha. Roikad kinnitatakse vitstega, tehes viimastega number kaheksaid. Tuleb silmas pidada, et kuusevitsa koor peab jääma väljapoole ja lõhestatud oksapool sisse. Nii vähendame bakterite ja seente hulka, mis vitsa sisse lähevad ja selle mädandavad. 

Vitste asemel võib roikaid siduda ka traadiga või kasutada naelu. Suurepäraselt kõlbab alumiiniumtraat. Raudtraadiga siduda ei soovitata, kuna see roostetab.

Kõige enam riivab silma heinapakinöör, mis läheb päikese käes rabedaks ja koledaks.