Lagunevad laudad ootavad oma saatust

Toetuste abil saab tondilossina seisva vana lauda kas lammutada või uuele elule äratada.

Seda lugu ajendas mind kirjutama koduküla tondiloss – kolhoosiaegne loomapidamishoonete kompleks. Mulle kui fotograafiatudengile pakub see huvitavat pildistamismaterjali, kuid samas on lagunevad hooned ohtlikud. Oma uurimisretkel olin üpris ettevaatlik, kohta, kuhu astuda, tuli hoolega valida ning hooneid uurides oli mul sees kerge kõheduse tunne.

Mahajäetud ja ohtlikud

1990ndate alguses oli Eestis veel igas rajoonis umbes 20 kolhoosi-sovhoosi. Majandid ja farmihooned olid suured ja loomi peeti palju.

Põllumajandusreformiga kadusid majandid oma senisel kujul. Nüüd on sellest möödas 20 aastat, ja kuigi paljud hooned läksid erakätesse ning neid kasutavad siiani põllumajandusettevõtted, on osa unustatud hooneid amortiseerunud ja eluohtlikud.

Valvsa peremeheta jäänud hooned rüüstati ruttu või läksid need kulupõletusest vm põlema. Eterniit võeti katustelt maha ja veeti laiali, torustikud, uksehinged jm metall lõigati lahti ning toimetati kokkuostu, mõnel pool lammutati silikaatkivide saamiseks isegi lautade seinu.

Loodus tühja kohta ei salli, ning seal, kuhu pääseb ligi vesi ja niiskus, hakkab arenema taimestik. Nüüd kasvab mõnel hoonel juba lausa puid.

Olukord on parem suuremate linnadega piirnevates valdades, tunduvalt kehvem aga maakondade äärealadel.

Põneva mängupaigana meelitavad tondilossid ligi lapsi, millegi väärtusliku otsinguil liigub neis ka muid uudishimulikke. Sellised paigad on aga lausa eluohtlikud, katkisest katusest võib midagi pähe sadada, lagunenud põrandal võid kukkuda ja jala murda, vedelevas rägus on end kerge vigastada. Ripakil võib olla ka keskkonnaohtlikke ained. Teadaolevaid õnnetusi pole küll veel palju, kuid lahtiste settekaevudega seotud juhtumid olgu kõigile hoiatuseks.

Lammutaja võib saada toetust

Tondilossid rikuvad loomulikult ka meie üldist maastikupilti. Lõuna-Eestis on peaaegu igas vallas kolm kuni seitse ohtlikus seisus hoonet, mis vajaksid lammutamist või uuesti ülesehitamist.

Sageli pole hoone omanikul selle lammutamiseks raha või on ta kaugel ja tal polegi huvi asjaga tegelda. Osa hooneid kuulub vanuritele, kellel pole jaksu selliste tööde korraldamiks. Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (KIK) sai mullu jäätmekäitluse programmi raames taotleda lammutamistoetust, et sedasi vabaneda maastikupilti kahjustavatest ja kasutusest välja langenud ehitistest. Programm toetab nii hoonete lammutamist kui jäätmete käitlemist, sh taaskasutuse ja ringlussevõtu soodustamist ja maa-ala koristamist.

Huvi selle toetuse vastu on olnud väga suur: 2013. aasta alguseks oli toetatud juba 31 lammutusprojekti kokku 3,1 miljoni euroga. Nii näiteks sai Laheda vald toetust sigalakompleksi ning Misso vald Luhamaa väetise­lao lammutamiseks. Toetus on jõudnud enamikusse Eesti maakondadesse 
ning ka tänavu saab seda taotleda (vt www.kik.ee/et/taotlejale/keskkonnaprogrammist).

Toetuse saamine pole aga lihtne.

Edasi loe juba Maakodu numbrist "Suvi aias".