"Tegelikult madu kardab inimest,” räägib Allan. "Puugid, mesilased ja herilased on palju ohtlikumad. Tähelepaneliku vaataja jaoks on kõik isendid nii erinevad, eriti rästikud, kelle värvus varieerub punasest täiesti mustani. Ka iseloomult on osa palju julgemad ning agressiivsemad. Nastikud aga teesklevad mõnikord ohu korral surnut. Nii põnev on neid erinevusi fotodele jäädvustada.”

Midagi hirmutavat nendega kohtumises Allan ei näe. "Hirmu tekitavad tavaliselt need asjad, mida ei ole näha,"mainib ta. Roomajad on tema jaoks üks esimisi kindlaid kevade märke. "Alguses on nad uimased ning külmast kanged ning neid võib paari meetri kauguselt ilusasti jälgida," räägib ta. "Üldiselt põgenevad nad esimesel võimalusel kui ohtu näevad. Eriti kiired ja ara verega on nastikud, rästikud on tavaliselt uimasemad ehk julgemad.”

"Tänavu leidsime esimesed roomajad kraaviserval päevitamas seitsmendal aprillil, kui Saaremaal oli tee ääres veel sulamata lund. Läksime abikaasaga jalutama ja arvasime, et madusid me suure tõenäosusega ei kohta, kuna kraaviveel oli jää peal. Eelmisel aastal nägime esimesi madusid samas kohas neljandal aprillil. Seega ˗ sel aastal tuli kevad meile veidi hiljem."

Fotograaf teab juba väga hästi, kus oma lemmikuid võib kohata. Nimelt on sooja ilmaga nastikud ja rästikud päiksepoolsetel kraavipervedel ja põõsaalustel end soojendamas. Talvituskohtadeks on neil urud kiviaedade ja varede vahel. "Tavaliselt on seal nii nastikuid kui ka rästikuid, nii üksi kui ka mitmekesi koos.”

Kuidas on rästikute – nastikute olukord? "Üldiselt sama, mis eelnevatel aastatel, kuid ühe mereäärse kividest muuli, kus põletati aasta tagasi pilliroogu, on nad küll maha jätnud,” teab Allan. Nendele, kes madusid armastavad, soovitab Allan kalendrisse märkida 16. juuli. "Paljudele on kindlasti uudiseks, aga just siis, ja igal aastal, tähistatakse rahvusvahelist mao päeva (World Snake Day)," teatab ta silma pilgutades.