Loodusega silmitsi | Uskumatu ja meeldejääva jahil

 (1)

Loodusega silmitsi Stiina Sepp
Nii lained laulavadkiFoto: Stiina Sepp

Kihnu- Pärnu juurtega hobifotograaf Stiina Sepp sõidab sageli mandri ja kahe saare vahet - kaasas kaks saksa lambakoera ja fotokaamera.

Lisaks Kihnule kisub Stiinat sageli ka Muhu saarele, oma elukaaslase juurde. Kaamera on tal igaks juhuks alati käepärast.

Noor naine usub, et fotograafiahuvi tekkis temas juba üsna varases noorpõlves ning tänu oma pere lemmikloomadele, keda oli põnev jälgida ja jäädvustada. Stiina lapsepõlvekodust ei puudunud kunagi koerad, kassid. Neile lisandusid hiljem isegi hobused.

Elu viis teda kokku sarnaste huvialadega tegelevate inimestega, kellega seovad nüüd tihedad sõprussidemed. "Üheks selliseks kohaks, kus on vahavad inimesed ja ilusad loomad, on näiteks Ranna Rantšo," mainib ta."Seal saab ikka korraliku annuse loomapildistamise soovist rahuldatud."

Elustiili lahutamatu osa

"Loomade jäädvustamisest edasi hakkasin vaatama, et mida kaunimal looduslikul taustal modellid poseerivad, seda ilmekamad ja ilusamad on pildid. Peagi taipasin - alati ei pea fotol modelli olema ja hakkasin lihtsalt ilusaid hetki ja kohti jäädvustama," meenutab Stiina kaameraga sõpruse algust.

Selleks, et oma teadmisi ja oskusi lihvida, läbis ta vastava kursuse Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.

Sellest ajast on loodus, loomad ja fotograafia on Stiina elustiili lahutamatuteks osadeks kujunenud. Eestis on nii palju ilusaid kohti, mis sellele õhinale kaasa aitavad.

Seotud lood:

Kuna tegu on tõelise saaretüdrukuga, siis on meri ja vetevoogude pildistamine talle hingelähedane tegevus. Sageli ei saa ta üksi minna, sest koerad, tema truud sõbrad, tahavad kaasa. Ja jalutuskäigud mereääres mitte ainult ei rõõmusta südant vaid on alati kohaks, kus pildistada.

"Kaameraga õue kiirustan tegelikult siis, kui on põnev või ilus ilm – ka tormi ja äikesega on loodus äge," tõdeb ta.

Kõige põnevamateks hetkedeks kaameraga peab ta planeerimata kohtumisi loomade ja lindudega. "Olgu selleks kasvõi üsna tavaline vares, kui avastad ta lahedalt oma tegevusi toimetamas. Sellised sattumised tähendavad uskumatuid ja meeldejäävaid pilte," räägib Stiina.

Põgus ja unustamatu kohtumine

Üht põdraga kohtumist, soisel ja vesisel metsaveerel, ei suuda Stiina unustada. Ta ütleb, et tagantjärgi on seda isegi naljakas meenutada.

Loe veel

"Sõitsime elukaaslasega parasjagu sõbrale külla, kui teda nägime, " meenutab Stiina. "Olin nii elevil. Palusin ruttu auto peatada, haarasin kaamera ja hakkasin põdra poole liikuma. Hüppasin - nii vaikselt kui vähegi suutsin- ühelt mättalt teisele ning liikusin aina lähemale. Põder ei liigutanud end sugugi. Hiilisin ja mõtlesin, et vaid lähedalt saan parema pildi, sest päike oli juba metsa taha kukkunud ja valgus oli väga niru."

Samal ajal, kui Stiina liikus vesisel maastikul, seisis põder nagu naelutatult ja liigutas vaid kõrvu.

Meeldejääv kohtumine Foto: Stiina Sepp

"Kui viimaks üle õla tagasi vaatasin, siis taipasin – olin päris ligidale jõudnud ning kui ma pidanuks tagasi jooksma, oleksin kaelani vees. Seda skeemi, kuidas ma mättaid mööda põdrani jõudsin, ma enam aimata ei osanud. Ning siis põder tegigi ühe sammu minu poole. Sain aru,et taganemise aeg on käes, ja seda tuleb teha kiiresti. Õnneks uhke loom märkas mu taandumist ning otsustas paigale jääda. Aga hetk enne seda - selle suure looma silmadesse vaadates ja tema ees seistes – aeg justkui peatus. Ma tundsin suurt aukartust ja austust. Edaspidi ei tahaks tema privaattsooni tungida, eriti ajal, kui oma tagala kindlustamata."

Stiina tunnistab, et tal ei ole kunagi pildistama minnes kindlaid ootusi ega soove. "Ma vaid usaldan hetki. Loomulikult oleks äge kohata karu, hunti või ilvest, aga kui saan pildile ka tuules tantsivad rohukõrred, olen ka õnnelik ja rahul."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare