LÜHIFILM vanapaarist, kes on mahajäetud külas elanud juba pool sajandit

La Estrellas kees kunagi elu nii nagu igas teises Hispaania mägikülakeses, kuid nüüdseks juba 45 aastat on see olnud elupaigaks vaid kahele inimesele.

Tänavad on vaiksed, kui mitte arvestada kanade kaagutamist ja kasside nurrumist. Loomi-linde on La Estrellas juba pikka aega rohkem kui inimesi.

Mõni aeg tagasi tegi David Beltrán ning Mari ja Angello Faccini roheliste mägede vahele peitunud imeliusas külas elava vanapaari Juan Martín ja Sinforosa Colomeri igapäevaelust lühifilmi, pealkirjaks "Kaks viimast".

"Me oleme siin ainsad elanikud juba 45 aastat," ütleb Juan Martín Colomer viieminutilise linateose algul. "Kohtasin Sinforosat esimest korda siis, kui ta parajasti oma lehmi karjamaalt ära tõi."

Juan Martín mäletab hästi vanu aegu, mil külas elas 200 inimest - õpetajad, külavanem, šerif, preester -, töötas kaks taverni ning nädalavahetuseti peeti tantsuõhtuid.

Töömeheelu alustas Juan Martín kuueaastaselt, tema hoole all olid 30-40 kitse. Kolm aastat teenis ta ühes majapidamises teenrina, seejärel hakkas tööle põldudel. Ning töötab seal siiani.

Praegu veedavad Colomerid oma päevi koristades, süüa tehes ja maad harides - nad kasvatavad vilja ja köögivilju.

Võiks ju arvata, et selline elu on justkui paradiisis, kuid tegelikult pole vanapaaril sugugi kerge olnud.

"Meie tütar suri, kui ta oli 12aastane," ütleb Juan Martín. "Arter lõhkes ajus ... Praegu oleks ta 48aastane."

"Kui oleks minu teha, oleksin juba aastate eest linna kolinud. Kuid Sinforosa ei ole nõustunud lahkuma, sest ta on siin sündinud. Ma ei saa teda ju üksi jätta. Seega pole mul valikut."