Magamistoa remont, mille käigus tekkisid voodile losutamispadjad ja tool sai tuttuue näo



Magamistuba
Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Umbes sada aastat tagasi, kui heegeldasin voodile katte, siis tegin ka ilupatjadele peaaegu samasugused ümbriskatted.

Kuid tollal oli kiire ja heegeldatud esiküljele vuristasin kanga lihtsalt taha ning allääre õmblesin käsitsi kinni.

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Kuna tegemist oli heledate katetega, siis vajavad nad pidevalt värskendamist. Eriti seetõttu, et üks vana koer käib salaja ajal, kui tööl olen, minu voodis pikutamas! See lõputu lahti-kinni harutamine hakkas väga ära tüütama.

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi
Seotud lood:

Ühel päeval lammutasin katted juppideks ja õmblesin heegeldatud osale korraliku kangaraami, mille ääristasin pitsiga. See kord võtsin vaevaks ka luku avasse õmmelda, et oleks lihtsam vajadusel katteid pessu visata.

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Kui uue tualettpeeglilaua meisterdamisega ühele poole sain, siis selgus, et polegi tooli, mida sinna juurde sobitada.

Muidugi oleks võinud otsejoones mööblipoodi minna ja veidike rahatähtedega lehvitada. Kuid ei! Hakkas jälle kaltsukaring pihta, sest ükskord õnnestus mul osta kaks väga vägevat renoveerimist vajavat tooli. Hind oli lihtsalt enam kui mõistlik - 3.50.

Kui paar korda luurel käidud, siis selgus, et ega sellise vanaaegse kujuga tooli polegi saadaval. Hinnad on ka tõusnud kosmilisse kõrgusesse - nõukaaegsete ja võidunud toolide eest küsitakse juba 15 eurot.

Oma saatust ootava tooli leidsin lõpuks Hulja külje alt Männiärist. Oli teine üksik kuhugi mööbli vahele ära surutud. Minu oma!

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Seegi oli nõukaajast pärit ja mõni mees oli ohoo kui kõvasti selle remontimisega vaeva näinud. EPO liimi oli ohtralt pandud tooli põhja alla ja kruvisid oli mõnesse kohta sisse lastud rohkem kui üks.

Tooli ma laiali ei lammutanud, vaid eraldasin ainult pehmed osad, et neilt see jube kangas maha võtta.

Nagu ikka pärast lihvimist, katsin esimese kihi Annie Sloani värviga, sest see katab tumeda värvi hoobilt. Kuna mul läbipaistvat vaha kodus polnud, siis teise kihi pintseldasin tavalist valget värvi.

Pärast värvi kuivamist vanutasin liivapaberiga servad ära.

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Need kohad, kus haigutasid kruvikohad, katsin mööblinaelte nuppudega. Tasakaalustamiseks lasin mehel veel mõnesse kohta mööblinaelu taguda.

Loe veel

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Kangavahetus on taolisel toolil lihtne - ei mingeid keerulisi lõikeid, lase aga mööblipüstoliga kangas põhja külge.

Ahjaa, kuigi istmepõhi oli mingist vingest vahtkummist, siis kohevuse andmiseks panin sinna ikkagi mitu kihti vatiini peale. Ilu jaoks lisasin sinna-tänna veel veidike paela.

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi


Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare