Magnooliaõites kevad ühes isemoodi koduaias

Eestis pole vist teist sellist aeda, kus kasvab nii palju erinevaid ja nii suuri magnooliaid kui Tõnu Linnu juures Häädemeestel.

Mitmel soojemal kevadel on hondo magnoolia (Magnolia kobus) seal õitsenud juba aprilli lõpus. Eelmisel aastal, kui kevad vindus nagu tänavugi, näitas ta oma õisi aga alles mai keskel.

Hondo magnoolia, mille õied puhkevad okstel enne lehteminekut, on Tõnu Linnu magnooliakogu esimene õitseja. Pärast pikka Eesti talve on see täiesti ebamaine vaatepilt – raagus puule oleks justkui laskunud parv hiigelsuuri valgeid liblikaid. Möödujad peatuvad ja imestavad. Kohalikud tegelikult enam ei imesta, sest Tõnu on hondo taimi levitanud ka küla peal ning paar-kolm eesaeda puhkevad samuti varakevadel eksootiliselt õide.

Hondo magnoolia kasvatas Tõnu üles seemnest, mille ta paarkümmend aastat tagasi Riia Botaanikaaias jalutades ühe viljaga taskusse pistis. Praegu on kahar puukene juba mitme meetri kõrgune. Olgu kohe öeldud, et ka kõik teised aias kasvavad magnooliad ning enamik muid ebatavalisi puid ja põõsaid on kirglik taimehuviline ise seemnest kasvatanud, aga sellest edaspidi.

“Hondo magnoolia on laiuva võraga ning vajab ruumi, et end näidata. Valged peene aroomiga õied on suured, 10–12sentimeetrise läbimõõduga. Õied puhkevad puul enam-vähem ühel ajal ning püsivad umbes nädala. Kuna ta õitseb nii lühikest aega, siis seda hinnalisem see õitsemine on. Eriti vahva on just öösel vaadata, kuidas õied pimeduses raagus okstel helendavad. Ta on meil üks külmakindlamaid magnoolialiike,” räägib aednik oma kasvandikust.

Samal ajal ja samamoodi, enne lehtimist, õitseb ka kirss-kontpuu (Cornus mas), mille väikesed sarikõied on kollased. Maapeal ühinevad esimeste õitsejatega krookused.

Dendroloogiliste eksperimentide jaoks on Häädemeeste igati sobiv koht.

Edasi loe juba maikuu Maakodust.